taat viskab nende jaoks katlast vahtu maha latš. Selle latši järele nimetab Vanataat neid latvišideks; ühtlasi määrab ta neile kõigist keeltest kokkukraabitud keele. Pilge ja laitus on seega lätlaste osa (Eesti muistsed vägimehed, lk. 13 jj.; Dr. Fählmanni kirjatööd, lk. 31 jj.). Eesti rootslaste kohta puudub pilge keelte jagamise loos; rootslasi ega muid rahvaid, isegi juute, ei nimetata nimepidi.
Katla ehk Sinise mäe kõrval nimetatakse keelte keetmiskohana veel Kambja Voore metsa. Sellestki keetmisest kõneldakse, et vee kiirema või pikaldasema keemise järele keeledki kujunenud: üht räägitakse väga kiiresti, teist aeglaselt (28264).
Vanataat loonud alguses ainult alamaid inimesi, kuid aja jooksul märganud, et oleks vaja ka ülemaid, saksu luua, kes peenemad ja puhtamad. Puuduvad teated, missugusest ainest ta alamaid inimesi loonud; ülemate loomiseks võtab ta peenikest püülijahu, sõtkub taignaks ja küpsetab ahjus kakuks. Ahjust välja võttes paneb selle õue päikese kätte pleekima, et ülemad saaksid hästi valged ja ilusad. Koer saab kaku kätte, jookseb oma teed, pillab jooksul tükke maha. Neist mahapillatud tükkidest loob Vanataat saksad ja ülemad (Miks, 11). Et nende loomiseks valget nisupüüli võetud ja kakku pärast päikese käes pleegitatud, esinevad saksad valgetena ja puhastena.
Setude teadete järele loonud Jumal inimese heaks ja puhtaks, aga vanapagan „sülgleb“ inimese ropuks ja roojaseks. Küüntega kaetud inimene ei tarvitsenud mingisugust rõivastust ega kingatust. Inimese süda, kops ja maks olnud väljaspool keha, kuid et vanapagan inimese ära „süljelnud“, pidanud Jumal inimese keha ümber pöörma, nii et süda, kops ja maks sattunud sissepoole.
Alguses olnud inimesed helded, heasüdamelised. Kui Õnnistegija kord kuhugi läinud öömaja paluma, ajanud peremees ta minema. Jeesus ütelnud minnes: „Sina kõva südamega!“ Selle mehe kogu suguselts saanud kõva südame (Miks, 21).
Vanataat tahtnud alguses määrata inimestele kord aastas süüa. Naine seda kuuldes arvanud kord aastas väheks. Vanataat määranud kord kuus, siis kord nädalas, aga naine ei arvanud sellestki küll saavat. Pahaselt määranud Vanataat viimaks, inimesed söögu nii tihti kui tahavad. Sest saadik on söömine inimestele esimeseks ja viimseks saanud (Neljas Rahvaraamat, 4). Söömakordade asjus kaupleb venelastel Aadam Jumalaga, mitte Eeva nagu Eestis (Живая старина, 1916, lk. 72).
100
