Alguses ei osanud inimesed paremini kõnelda kui loomad meie päevil. Vanataat võtnud ometi nõuks inimestele keeli anda, et nad võiksid üksteisega mõtteid vahetada. Tallinnas võtab ta keelekeetmise ette. Katla pealt saadakse Tallinna-poolne keel, keskkohast Tallinna ja Tartu vaheline keel, põhjast setu keel. Mida enam ammutatakse, seda segasemaks muutub keel (Hurt, 4°, lk. 45).
Teiste teadete järele keedab Vanataat sel puhul keeli kõigile rahvaile. Esimesed katlale tulijad saavad paremaid, ilusamaid keeli, hilisemad inetumaid, halvemaid. Keelte otsalõpmise järele katlast tulevad alles lätlased, seletades, tee olnud läkune (= porine), seepärast jäänud nad hiljaks. Vanataat kogub siit-sealt riismeid kokku ja annab need lätlastele keeleks. Sellest saab lätlastele väga segane keel. Nimeks antakse neile läklane, mis muudetakse hiljemini lätlaseks (Eesti Kirjam. S-si aastaraamat 1889, lk. 28). Teisendi järele keeb pada lätt, lätt, sellest nimi lätlane (Miks, 10). Ühe teate järele leidunud rahvaste nimed kõik suures tõrres, kust neid välja jagatud (E. Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889 II, lk. 28).
Fählmann määrab keelte keetmise koha Katla ehk Sinisele mäele, tähendades, et eestlased esimestena keelte saamisele ilmunud ja sellepärast esimese rahva nime omandanud. Mõni teisend katsub Eesti nime tuletada sõnast esiti, sest et eestlased kõige esiti ilmunud. Teisendi järele ilmuvad kõige esmalt jao-ajale soomlased; Vanataat annab neile katlavee peale tõusnud vahtu; saadud vahu pärast arvataksegi soome keel segane olevat (A. Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 142). Liivlased tunnevad niisamasugust keeltekeetmise lugu nagu eestlasedki, teab mag. O. Loorits, kuid liivlased väidavad, nemad ilmunud kõige esiti jao-ajale, saanud seega esimese keele. Fählmanni üleskirjutises saavad kõik eestlaste naabrid enam-vähem pilke osalisteks. Sakslased tulevad, ehtimisega aega ära viitnud, õhtul hilja, võõrad juuksed ja jahu peas, kirjud rõivad seljas ja kribu-krabu ümber. Sakslased peavad katlale uuesti tule alla tegema, vesi kiunub tulel ja häälitseb keema hakates: saksa maksa, saksa maksa! See häälitsemine määrab neile keele. Vanataat käsib neid veel kõigi rahvaste ees end täis puhuda. Pilke osaliseks saavad ka veel hiljemini ilmunud venelased, kes hiljaksjäämist vabandavad sibulate ja päevalillede söömisega. Fählmann ei julge venelaste kohta antud otsust valju tsensuuri pärast üles kirjutada, vaid tähendab lühidalt, et nad karmilt minema saadetud. Laitust saavad kuulda kõige viimastena tulnud lätlased. Vana-
99
