Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


leedu, läti, taani, rootsi ja soome verega. Peaasjalikult edendasid sõja-ajad eesti vere segamist võõraste rahvaste verega. Suure veresegamise tagajärjeks arvatakse Eestis üksmeele puudust ja rahvustunde loidust. Kui ka kõik ühed eestlased, ei lepita sugugi kokku, vaid ligimese alandamine, mudaga loopimine ajab lopsakaid õisi. Rahvustunde vähese arenemise pärast ei osata rahva arvates oma keeltki hinnata; tihti vahetatakse oma keelt võõra vastu.

Inimese loomist nähes tekkinud vanapaganale kohe nõu ka inimest luua, kes teda alati teeniks ja kummardaks; võtnud tüki saue ja teinud sellest enesesarnase kuju. Kuju saanud muidu inimese moodi, ainult pea teinud ta liiga väikese ja terava, nii et sinna vähe aju sisse mahtunud; suu venitanud ettepoole pikaks nagu looma lõuad, hambad valmistanud looma hammaste sarnasteks, käed pikkade sõrmedega, ennemini võtma kui andma; keha karvane; olevus valmis ennemini käpakili käima kui kahel jalal. Viimaks puhunud vanapagan elukale hinge sisse, kuid ei saanud sellest inimest, saanud ahv. Kohe märganud looja pettumust: vanapagana inimene ei mõtelnudki teda teenida, vaid näidanud talle hambaid ja roninud puu otsa.


Lapsed.

Ei või nimetamata jätta laste päritolu küsimust, vähemalt ses mõttes, kuidas seda alaealiste laste ees katsutakse lahendada. Kui alaealised lapsed pärivad, kust neile väike õde või vend tulnud või kust külarahvale niisugune ilmunud, vastatakse Eestis väga mitut moodi. Suur hulk vastuseid seisab veega ühenduses. Küsijaile vastatakse: kaevust, ojast, tiigist, jõest, järvest, merest, soost. Kui oja, jõge, järve, merd nimetatakse, lisatakse tihti juurde: kivi alt. Talvel omandab vastus tihti teise kuju. Vastatakse: laps leitud metsast haopinu või heinakuhja alt, ka heinaküünist, ja toodud sealt koju. Suvel heinaajal saab heinamaa lapse päritolu kohaks: siis on laps leitud kas sao äärest või kaarelt, lõikuse ajal kas parmaste, kuhilate või rõukude juurest. Mõnikord nimetatakse kirikut lapse saamiskohaks, teine kord küla või teist peret. Koht vaheldub olude ja aasta-aegade järele.

Toojaks nimetatakse tädi, sõtse, üleaia vana, külaeit, kerjaja või keegi muu, kes lapse nuttu kuulnud ja lapse senisest varjupaigast ära toonud teistele lastele seltsiliseks. Tudulinnas väidetakse, et laps ise tulnud.


106