Sõnade kõrval tuntakse veel muid abinõusid vere kinnipanemiseks. Haavale tõmmatakse ristid ümber ja pannakse siis ämblikuvõrku haava peale (Saarde). Ehk aga hõõrutakse vereheinu ja pannakse haava peale (P.-Jaagupi).
Verekihvtituse vastu keedetakse ja juuakse takjavett (Lääne-Nigula).
Kalevipojale vajutab veri nagu pitseri peale. Soome sepal mõõga liiku juues tapab vägimees sepa poja mõõgaga: veri virtsus valusasti vastu silmi vendadele (VI, 632—658). Sest ajast peale ihkab veri vere hinda ja mõõk saab Kalevipojale saatuslikuks. Hiljemini raiub Kääpa jõkke sattunud mõõk läbi jõe sammuval vägimehel jalad mõlemad alt (XX. 876—891), nii et vakamaa ala saab veriseks. Aga niisama kui varemini vaenukirves Sulevipoja liha luuni lõikas ja ehk küll sõnatark sõnadega ja võietega verd püüdis sulgeda (XX, 305—346), surm ometi ta elupäevad lõpetas, nii nõuab Kalevipojaltki valatud veri verehinda: Kalevipoeg voolab verest tühjaks, hing lahkub kehast.
Kalevipoja ja Sulevipoja surm tuletab ühtlasi meelde endisi sõdasid, kus vahel verd voolanud ojadekaupa, jah, kolmepäevane varss verejärve ära uppunud (Eesti muistsed vägimehed, lk. 109). Ruunavere kohta väidab rahvasuu, seal ulatunud sõjaajal veri hobuse kõhuni; sellepärast kohanimi Ruunavere. Ülepea tahab rahvaetümoloogia kõiki -vere-lõpulisi kohanimesid tuletada verest, mõnes kohas koguni Kalevipoja verest.
Olgu veel nimetatud, et Eestis leidub mõnd Verioja. Nii näiteks Varal, Palamusel Ronivere küla ligidal, Aakres Кіvіvаre linnamäe ligidal, Rõuge Kõrgepalul, Viru-Nigulas, Ahja jõe haru jne. Võru ligidal asub Verijärv, Räpinas Veriora, Verijärv, Kärlas Verejõgi, Viljandi khlk. Verilaskja jne. Rahvasuu seab kõiki neid sõjas valatud verega ühendusse. Kui Ruunaveres tõusis veri ruuna kõhuni, miks ei võinud veri siis ojasid, jõgesid, järvi täita, väidavad vanad inimesed. Vaevalt võib see väide paika pidada. E. Pabst arvas omal ajal, et need kohad pärinud nime nende ääres valatud inimohvrite verest (Emma rediviva, lk. 10; 24). Sedagi väidet ei või õigeks pidada. Inimohvreid ei saa salata, kuid vaevalt olid nad nii sagedad, et nende pärast nimetati vett Veriojaks, Verijõeks jne. Tingimata sai nime aluseks ülepea veriste ohvrite ohverdamine, peaasjalikult loomade ja lindude ohverdamine.
Rahvasuu teab, et vanasti nõiad abiotsijailt niisama natuke verd nõudnud kui vanapagan, kuid abiotsijad neile seda tavalisesti ei annud, teades, et nad siis täiesti nõia meelevalla alla
122
