Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/123

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


satuvad, sest kelle käes oli inimese verd, selle üle omandas veresaaja täielise valitsuse. Sellevastu andsid haiged hea meelega arstidele verd, nimelt aadrilaskjaile ja kupupanijaile, muidugi neid täiesti usaldades selles suhtes, et nad saadud verd kurjasti ei tarvita. Soomes räägitakse, et kui kupusarve-täis verd anti nõid-eidele, oli mees kohe järgmisel päeval surnud (Hämäläinen, Ihmisruumiin substanssi, lk. 60). Palju haigusi arvati vanasti tekkivat pahast verest; seesugust paha verd püüti aadrilaskmisega ja kupupanemisega kõrvaldada. Aadrilaskmine ja kupupanemised olid igatahes igapäevased arstimis-abinõud.

Vere abil parandatakse hambavalu. Laialt teatakse Eestis, aga niisama Soomeski, et haiget hammast vaja torkida puutikuga, nõelaga või muu asjaga niikaua kui verd igemetest välja tuleb. Sagedasti rõhutatakse, tikk olgu pikse purustatud puust, mõnikord aga nõutakse, tikk olgu võetud kiriku-ukse lävest. Enamasti viiakse tikk sinna tagasi, kust ta võetud.


Uni ja unenäod.

Vana rahvas näib olevat und isikustanud, vaimliseks olevuseks pidanud. Ta tuleb, puudutab inimest ja kohe jääb inimene uinuma. Soomlased kõnelevad unenõeltest (Kalevala XLII, 81—94); Eestis seesuguseid ei tunta. Samuti puuduvad Eestis teated selle kohta, kuidas uni inimest puudutanud; öeldakse ainult, et uni paneb puudutamise järel kohe uinuma. Muiste maganud inimesed palju vähem kui meie ajal; päeval nad ei maganud sugugi. Kukelaulu kuuldes põgenenud muiste uni niisama kui vanapagan; une kadumise järel tõusnud inimesed kohe üles. Inimeste uinumine kestnud vanasti kõigest 2—3 tundi. Erandi teinud Kalevipoeg ja Tõll, kelle uni kukelaulu ei kartnud. Selle mittekartuse põhjust ei osata seletada. Kalevipoeg magab kord koguni nädalate kaupa ühtejärge, kuid seda pikka uinakut põhjendatakse sortsi poolt Kalevipoja pea alla pandud rohtude uimastusega (Kalevipoeg, XII, 374—642). Muilgi juhtumusil uinuvad Kalevipoeg ja Tõll mõlemad kas päevad otsa. Tavalised inimesed ometi vabastanud endid kukelaulu peale alati unekaisust ja hakanud askeldama, talvel muidugi peeruvalgusel.

Unenäol on üks jalg all ja seegi lonkab! ütleb eesti vanasõna. See vanasõna tahab kriipsu läbi tõmmata unenägudesse uskumisest, kuid sellegi pärast ei ustud mitte ainult vanemal ajal, vaid ustakse isegi meie päevil kindlasti unenägudesse,


123