Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/133

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Saarlaste arvamise järele ongi Tõllu haua ümbruses asuva rahva keskel need pahed maad võtnud.

Muis rahvajuttudes ei esine sagedasti sajatamist. Ühest Koeru tüdrukust teatakse, et kui teda ilmasüüta mõistetud surma, ta sajatanud: „Kadugu Koeru kiriku kella kõla, Vesise küla vesi ja Rammu küla rohu ramm selle eest, et mind ilmasüüta tapate!“ (Eesti kohalikud muistejutud, nr. 102.) Kuidas tüdruk sajatanud, nõnda sündinudki.

Vitsjärve uputunud neiu isa sajatab järve: „Kadugu see järv siit küla alt!“ (Eesti koh. muistejutud, nr. 9.) Vaevalt on sajatus sõnutud, kui see juba teostub.

Tuntakse veel mõnd lugu, mis kõneleb sajatuse täideminekust. Saksa jutud tunnevad ometi sagedamini sääraseid juhtumusi kui eesti omad. Enamasti puudub eesti säärastes juttudes sajatus. Eesti jutud lasevad tihti nõiduse astuda sajatuse asemele. Me kuuleme, et nõid seda teinud, mida mujal arvatakse sajatuse tagajärjeks. Nii näiteks nõiub nõid Voore linna maa alla, kui Voore kuningas nõida pahandanud (Eesti koh. muistejutud, nr. 32). Väinämöinen sajatab Iku-Tursot jäädavalt vete alla (Kalevala XLII, 447—460) ja nii sünnibki.

Niisuguste nõidumistega mingisuguseks kättetasumiseks lähedalt suguluses seisavad tõotused: kui nii ja nii sünnib, juhtugu see ja see õnnetus. Paljudest eesti kirikutest kõneleb rahvasuu, nende ehitamise ajal antud, et ehitus paremini edeneks, tõotus: kui seitse venda korraga kirikusse tulevad, vajugu kirik kõigi kirikulistega maa alla. Niisuguseid maa alla vajunud kirikute kohti tunneb rahvasuu mõnda, näiteks Saadjärves, Viitna järves (J. Jung, Muinasaja teadus III, lk. 152) jne. Paljudest teistest kirikutest usub rahvas, et need maa alla vajuvad, kui neisse ilmub 7 venda korraga. Jälle teine kord antakse tõotus, et mingi ettevõte nurja mingu, kui selle juures nii või nii tehakse, näiteks Jumala või kuradi nime nimetatakse.

Veel tuleks nimetada üht iseäralikku sajatuse või needmise alla kuuluvat viisi, — see on surnukspalumine. Nagu meie päevil venelaste seas ühele või teisele pikka iga palutakse, nii paluti vanasti vihameestele, vaenlastele surma. Eesti rahvaluulest ei ole mulle midagi sellesarnast silma puutunud, küll aga ajaloost, nimelt Herrnhuuti liikumise ajaloost. Kui 1741 Tallinnas Herrnhuuti liikumine laineid lõi ja sel puhul Tallinna kirikuõpetaja Mickwitz vennastekoguduse liikmetega tülli sattus, ei teadnud need vastase jaoks paremat abinõu kui hakkasid teda surnuks paluma. Kuna aga rahvaluule järele sajatustele,


133