Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/134

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


äravandumistele jne. alati soovitav tagajärg järgneb, näikse Tallinna vendade palve asjatuks jäänud olevat; nende vastane Mickwitz ei varisenud nii varakult Manalasse, kui soovisid teda surnuks palujad. Teist sarnast surnukspalumist ei tunne ma enam eesti ajaloost, küll aga on saadud rahvasuust muidu teateid, et üks või teine oma vihamehele surma palunud, isegi veel meie päevil.

Välismail juhtus surnukspalumist vanemal ajal sagedasti. Surnukspalumist kardeti nii, et seesuguse palumise vastu Jumalalt abi paluti. Keegi saksa naisterahvas Adelheid Längmann, † 1373, kirjutas oma palveraamatusse: Ich pit dich, daz du mih behüetetest vor flüchen und vor mortpetten mih und alle meine Freunde!

Peale selle lasti mõnikord elusate eest, kellele surma sooviti, surmamessi pidada, muidugi ses lootuses, et nimetatud isik siis rutemini sureks. Surmamessi lasti nimelt terveile isikuile pidada, kui need kellegi viha alla sattunud. Nii näiteks peetud kuningas Henri III pärast 1589 Pariisis 40 surmamessi ses lootuses, et siis kuningast seda rutemini lahti saadaks (Stemplinger, Antiker Aberglaube, lk. 66).

Saksamaal on surnukspalumist juhtunud uuema ajani. (Bächtold, Volkskundliche Untersuchungen, lk. 78). Ida-Preisimaal leedulaste seas on juhtumusi ette tulnud, et isikuid vaimuliku mehe juurde tulnud ja palunud nende vaenlastele raskeid tõbesid kaela paluda. Niisama hästi kui teist inimest võib surnuks paluda, võib teda ka surnuks laulda. Ida-Preisis lauldi surmasoovi laulu aasta otsa igal hommikul ja õhtul või paluti Taaveti 109. või 119. laulu igal hommikul ja õhtul kella 6 ajal ikka samas kohas ja samas asendis. Nimetatud Taaveti laulu tuleb kolm korda tagurpidi paluda, iga kord issameiega lõpetades ja iga salmi järele vaenlase nime nimetades. Vaevalt leiti ometi sedaviisi surnukspalujaid, sest sakslased on surnukspalumisele rasked tingimused juurde lisanud: kui paluja ikka määratud ajast ega kohast täpi pealt kinni ei pea või paludes kogemata ütleb teise sõna, peab ta ise surema.

Kõige parem on keldris kedagi surnuks paluda. Kui aasta otsa õieti palutud, sureb rahva arvates see tingimata, keda surnuks palutud (A. Wuttke, Der deutsche Volksaberglaube, 397). Ida-Preisimaal katsuti varemal ajal vargaid surnuks laulda (sealsamas, 642).

Ülepea leidub Saksamaalt palju enam jälgi sajatamise kohta kui Eestist. Kui kedagi inimest sajatatud, ei või ta haiguse puhul enam terveks saada. Surija needmine mõjub eriti.


134