Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/144

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


altarisakramendile minnes kaardid kirikusse kaasa, kus nad neid südame kohal hoidsid; jumala-armu vastu võttes mõtlesid nad aina kaartide peale, lootuses, et siis kaardid neile alati tõtt kuulutavad.

Kirikuleiva kojutoomist arstimiseks ehk mingisuguse vea parandamiseks ei või me mingil kombel pidada eestlaste ebausu leiuks. Sakslased usuvad, et kui neil on altarilt toodud kirikuleiba kodus, see leib neile alati õnne toob ja nad selle leivaga palju haigusi võivad arstida. Loomahaiguste puhul puudutavad nad loomi kirikuleivaga (Wuttke, n. k. 193).

Mõnel puhul tõid Eestis ometi mehedki kirikuleiba kirikust ära otseses nõiduse mõttes. Selles suhtes avaldasid iseäralikku agarust metsastajad. Usti nimelt, et kirikuleiva varal võib saavutada alalist jahiõnne. Rahvasuust saadud teadete järele tõid saagi soovijad kirikuleiva koju, panid kuskil puu külge ja ambusid siis Õnnistegija kuju leival püssist. Niisuguse teoga oli jahimehe jahiõnn kindlustatud. Jahimees võinud metsa minna mil tahes, ja ta toonud sealt koju niipalju linde kui iganes soovis. Iialgi ei lasknud kuul märgist mööda. Sarnaseid teateid on Kreutzwaldki omal ajal saanud Harjust ja Võru poolt (Der Esten ab. Gebr., lk. 63).

Aga ka metsloomi tabanud kütt soovi järele alati, olgu metskitsi, hirvi, rebaseid, hunte, üldse igasuguseid metsloomi, mida meel ihaldanud. Tuntakse lugusid, et mõnele kütile ometi keeldud parve ninameest ambuda, kes enamasti vanapaganat ennast esindab.

Mõned teated teevad kirikuleiva ambumise keerulisemaks. Kirikuleiva laadis kütt selja taga püssi sisse ja laskis seepeale selja taga püssi lahti, ise üteldes: „Kurat, tule! Õnnistegija, mine!“ Ambujat keelati kõvasti tagasi vaatamast. Astunud keegi ometi üle keelu, siis näinud ta ingleid nutvat ja Õnnistegijat risti käes hoidvat. Igatahes arvati, et Kristuse kuju peale kirikuleival ambuja enese selle teoga Jumalast täiesti lahti ütleb ja ennast kuradi omaks annab (Kuusalu, 16557).

Mõne teate järele pidi Eestis nõiaks õppija järgmise tembutamise läbi tegema. Vana nõia käsu järele pidi nõia õpipoiss kirikust kirikuleiba kaasa tooma, sellega kesköösi metsa ristteele minema ja selle seal püssiga puruks laskma.

Ärgu arvatagu ometi, et niisugune sakramendi teotusviis on Eestis ellu tekkinud. Ei, seda viisi tuntakse laialdaselt. Sakslased väidavad oma jahimeestest just sama. Saksa jahimehed teevad sagedasti kuradiga lepingu jahisaagi saamise


144