Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/145

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


pärast, ja niisuguse lepingu põhjal nõuab kurat neilt just altarileiva äratoomist. Leib pannakse puu külge ja ammutakse kuuliga läbi. Saksa teated väidavad, pärast ambumist olla leival näha veretilku; Eesti sellekohastest juttudest ei ole mulle veretilku silma puutunud. Teisal teavad sakslased, leivast tulla kolm veretilka välja, need pühitakse valge rätikuga ära, rätik põletatakse savipotis; tuhk aga segatakse kuulideks valatava tina sekka. Brandenburgis kõneldakse niisama kui Eestis, et kirikuleiba tuleb püssi laadida. Sakslaste arvates ei tarvitse kirikuleiba ambunud kütt metslooma saavutamiseks muud kui seda enese ette kutsuda, ja kohe ilmub kutsutud loom (Wuttke, n. k. 382).

Kirikuleiva rüvetamisi tunnevad vanad kirjad veel mitu. Viiks liiga kaugele neist siin pikemalt kõnelda. Nimetan ometi ühe juhtumuse, mis seisab ühenduses Pärnu mehega. Keegi Pärnu mees Paul From varastas 1510 Pommeris monstrantsi kahe hostiaga, millest ta teise müüs juut Saalomonile. Nime järele otsustades põlvnes see Pärnu mees From muidugi saksa vanemaist, sest eestlane oleks sel ajal vaevalt Pommerisse pääsnud. Kuid Fromigi lool ei puudu muinasjutuline maik. Juut katsus hostiat purustada, aga ei suutnud. Viimaks andis ta sellele tugeva hoobi, üteldes: „Kui sa oled kristlaste Jumal, siis tunnista seda tuhande kuradi nimel!“ Seepeale lagunes leib kolmeks veriseks tükiks. Juudi leiva-purustamine tuli ilmsiks; varas Paul From põletati ja temaga ühes 37 juuti; kahel juudil, kes oma usku salanud, raiutud pead otsast (Moehsen, Geschichte der Wissenschaften in der Mark Brandenburg II, lk. 508).

Ajaloolisi andmeid kirikuleiva ambumisest küttide poolt jahiõnne saavutamiseks ei ole mulle Eestist silma puutunud, aga saksa allikate järele on mujal leidunud seesuguseid isikuid, kui nimelt tohib uskuda vanu allikaid (Malleus maleficarum II, I, 16). Alati ei öelda neist küttidest, kuidas nad oma osavuse omandanud, vaid väidetakse lihtsalt, et nende kuulid alati märki läinud. Muidugi võis kütt säärase osavuse saavutada ainult pikaajalise harjutuse varal, kuid rahvas otsis osavuse põhjust kirikuleivasse ambumisest. Mõni kütt võis, enne kui harjutuse varal niikaugele jõudis, kirikuleiva ambumisest asjata abi otsida. Üksikud vürstid võtsid niisuguseid osavaid kütte oma teenistusse, kellest rahvasuu väitis, et Kristuse kuju pihta ambumine neile selle osavuse hankinud.

Kõigiti valitses vanasti Eestis ja mujal usk, et altarileiva äratoomine kirikust ja leiva-ambumine ambuja enam kui


145