Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/180

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


õnnelikke päevi kindlaks määrata. Teine osa teateid tunnistab, et nad on pärit hilisema aja rahvusvahelisest allikast. Võrdlemine teiste rahvaste samade päevadega selgitab, et õnnetuse-päevade usk Eestisse otsekohe võõrsilt on sisse rännanud, kuna meil mõni säärane päev ainult teisega on ära vahetatud. Eestis leidub rahva seas rohkesti õnnetusepäevade käsikirju ja mõnes neis märkus, et see nimekiri Õnnistegija poolt peaingel Miikaeli kaudu inimestele ilmutatud.

Õnnetusepäevade raamatut nimetatakse mõnes kohas, näiteks Alatskivil, pühaks raamatuks, teisal taevakirjadeks ega taheta teda tavalisesti kellelegi näidata. „Püha raamatut“ katsutakse nagu Püha Vaimuga võrrelda: See püha raamat ujunud merel „Pääsja saare“ ligidal; kus see Pääsja saar aga olemas, selle kohta rahva geograafid ei tea seletust anda. Mõnest inimesest hoidunud see raamat eemale, teisele tulnud ta juurde ja avanud ennast lugemiseks. Viimaks toodud raamat igatahes merest välja laialdasemaks tarvitamiseks. Ülepea sulab püha raamat seitsme Moosese raamatuga täiesti ühte, sest peale õnnetute päevade avaldab ta maagilist väge pallaadiumina. Raamatu kaasas kandja on kaitstud igasuguse õnnetuse ja enneaegse surma eest; ta peale ei hakka mõõk ega püss. Raamat sisaldab mõnesuguseid nõiasõnu, mis iga hädaohu eest varjavad, nii et kui keegi ka surma mõistetud, teda ei saa tappa, kui need sõnad talle kaela või mujale pandud. Nende maagiliste sõnade kohta kõneldakse, need olevat aastal 185 Kristuse haualt leitud. Mõnes käsikirjas tähendatakse, et see käsikiri 1707 Holsteinis esimest korda trükitud, muidugi mõista saksa keeli. Käsikirjad kõrvaldavad õnnetusepäevade mütoloogilise päritolu täiesti; meil on siin ainult hilisema aja apokriivaga tegemist. Vist on need taevakirjad Saksamaal alles vähe enne nende trükkimist kirjutatud.

Heade ja pahade päevade tundmine põlvneb muinasajast. Juba juudid tegid vahet päevade vahel (3. Moos. 19, 26; 5. Moos. 18, 10), niisama kreeklased, roomlased ja palju muid rahvaid. Hesiodor tunneb emalikke ja võõrasemalikke päevi ja harutab neid (Grimm, D. Mythologie II, lk. 953). Arstid panid muistsel ajal päevadele palju rõhku, pidades kriitilisteks kuu paaritute numbritega päevi. Kõige rohkem pandi tähele kuu 7., 14. ja 21. päeva (Stemplinger, Antiker Aberglaube, lk. 116). Igatahes arvasid juba vanad kultuurrahvad igas kuus kaks õnnetusepäeva olevat.

Peale selle tundsid vanad rahvad ka kriitilisi aastaid. 21., 42., 63. ja 84. aasta on inimesele hädaohtlikud, veel


180