loeme: „Kui prantslased Muskus käisid“ = 1812, „Kui inimesed priiks lasti“ = 1816 ja 1819, „Kui Krimmi sõda algas“ = 1853, „Kui meie maa Rootsi valitsuse alla sai“ = 1562, „Kui Tallinna asutati“ = 1219, „Kui Riia asutati“ = 1202, jne. Ainult uuemaid sündmusi, mis kellegi enese või vanemate päevil juhtunud, võttis rahvas oma arvutamise aluseks; kaugemal olevad sündmused, nagu Tartu ja Tallinna asutamise, Eestimaa Rootsi valitsuse alla saamise jne., jättis ta muidugi arvesse võtmata, sest igapäevase elu tarvilikud andmed nõnda kaugele ei ulatanud. Ei sobinud määratav aeg mingisuguse tähtaasta peale, arvati aastaid niisama kui aega tähtpäevade läheduses: kaks aastat peale Prantsuse sõda, aasta enne pärisorjuse kaotust, kolm aastat enne vene usu tulekut, Krimmi sõja teisel aastal jne. Sedaviisi võidi tähtaasta järele aasta ometi selgemini ära määrata. Aasta-arvude meelespidamine oli vana aja inimestele nagu midagi loomuvastast; ikka pidi tähtaasta nimetus selles suhtes asjale selgust andma.
Öö ja päev.
Päeva nimetab rahvasuu Jumala, ööd vanapagana omaks. Kuulukse ka väiteid, et Jumal loonud päeva, vanapagan — öö. Öö on must ja pime, kui kuu ega tähed ta võimust ei murra. Öö teejuht on õhtu, mis valitsuse edasi annab ehale, kuna öö selle eest ära tõrjub, kuni ise koidu ja koit hommiku eest peab taganema, et päike jälle võiks olla maailmas peremees.
Öösi teotseb nii-ütelda isikustatud kurjus. Kuna vanapagan päisepäeva harukorral julgeb ennast näidata, läheb ta öösi alati saaki otsima. Ühes vanapaganaga on öösi kõik kurivaimud liikvel. Tondid astuvad tegevusse, kodukäijad tulevad hauast välja, tulihännad varastavad vilja ja raha, puugid toovad võid ja piima, koll otsib ohvreid, luupainaja tallab inimesi ja loomi, lühidalt — kõik kurivaimud uidavad looduses, kuni kuningas kukk oma lauluga nende tegevusele piiri paneb, neid nende korgastesse tagasi kihutades.
Öö varju all ruttavad nõiadki välja kaasinimestele või nende loomadele kurja tegema, pimeduses teotsedes, vastupidi inimestele ja loomadele. Öösi ilutsevad murueide tütredki, kuid need ei harrasta pimedat ööd, sest et nad kurjategemisele välja ei lähe, vaid eelistavad kuuvalget. Öösi ilmuvad niisama ööketrajad vokki vuristama.
Eriti kardetavad on n. n. pühad ööd, jõulust alates kuni kolmekuninga-päevani, aga ka jaani-öö. Siis kubiseb
187
