Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/186

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


maal veel sagedasti viisiks, kus öeldakse näiteks: nädal enne jaani, 3 päeva enne jüripäeva, poolteist nädalat pärast mihklipäeva, neljapäeval jõulu ja uue-aasta vahel jne.

Kui ka iga päeva peale pühalise üks või mitu nimepäeva langeb, ei saanud iga pühalise nimepäev ometi tähtpäevaks. Osalt oli põhjuseks, et päeva paganuse ajal tähtpäevaks ei peetud, osalt aga, et kõik pühalised rahvapärasteks ei saanud, kui nad iseenesest ka rahvusvahelised olid. Mitmed ei saanud rahvapärasteks sel põhjusel, et neil mingisugust kokkupuutumist paganlise tähtpäevaga ei olnud. Oleks katoliku usk meie maal kauemini kestnud, oleks vististi rohkem pühaliste austamist meie rahva sekka tekkinud. Kolmesaja-aastase valitsuse järele pidi katoliku usk meie maalt taganema ja järgmised nelisada aastat evangeeliumi-aega on pühaliste austamise juuri põhjalikult meie rahva seast välja kitkunud. Sedaviisi tuntakse veel vähe pühaliste nimesid. Igatahes jäi meil ja Soomes tähtpäevade arv väikeseks ja nende vaheaega katsuti kas päevadega või nädalatega tähistada. Näiteks öeldakse: küünlapäevast seitse seosse, kaheksa karja, kümme kündi, üksteistkümmend Jürgi, s. o. 7 nädalat sigade väljaajamiseni, 8 karja väljasaatmiseni, 10 künni alguseni ja 11 jüripäevani, jüripäevast 9 jaani, jaanist 4 jaagupini, jaagupist 2 lauritsani, lauritsast 2 pärtlini, pärtlist 5 mihklini, mihklist 6 marti, mardist 2 kadrini, kadrist 4 jõulu, jõulust 1½ nääri, näärist 4 päeva kolmekuninga-päeva, kolmekuninga-päevast 4 nädalat küünlapäeva. Sedaviisi on kogu aasta aeg tähtpäevade vahel ära jagatud.

Tähtpäevade kõrval esinevad veel muud tähtajad. Säärasteks tähtaegadeks võiksime kevadet, suve, sügiset ja talve nimetada. Nagu tähtpäevade järele, arvutati aega nendegi järele, kuigi selle aja määramine oli kaugeleulatuva mõistega.

Samm edasi ja jõuame tähtaastatele, niisugustele aastatele, mil midagi tähtsat sündis. Vanemal ajal arvas rahvas oma eluaastaid, aga muidki aastaid iseäralikkude sündmuste järele. Bruiningk (Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Alterthumskunde, 1897) seletab, et XVIII aastasajal talupoegade ea kindlaksmääramiseks nad iseäralikke ütlusi tarvitanud. 1695. ja 1696. a. suurt nälga nimetanud eestlane sedaviisi: „Kui kunninga havva tetti“. 1700. aasta juhtumusi „Sakslaste karg“. 1704. aastat: „Kui Tarto liin ärr võeti“. 1708. a. sündmusi: „Kui liin haeti“. 1710. a. sündmusi: „Kole aeg“. Muidu esineb 1710. aasta „suure katku-aja“ nime all. Sääraseid tähtaastaid tuletavad ka meie suuremad tähtraamatud meelde, kus näiteks


186