Karja väljaajamise puhul karjamaale loetakse karja kaitseks järgmisi sõnu, mis, nagu sisust kohe selgub, põlvnevad ristiusu ajast:
Keskel kirju kari,
Karja eel käib Jeesus,
Karja järel Maarja.
Mina teen aida karja ümber.
Kui kõrge? Kui maasta taeva.
Kui paks? Kui jõhvisõel.
Kui lai? Kui kirvelaba.
Põõsataguse süda
Metsas nii pehme kui pässkinnas,
Põõsataguse hambad nii pehmed
Kui neitsi nisa ots. Aamen.
Ehk:
Tule meie kaasa, Jeesukene,
Juurde jää, vana Jumala,
Tule meie karja kaitsemaie,
Utekesi oidemaie,
Lehmikesi lierimaie,
Pia sina öösel püssi käessa,
Ommikul oda olalla,
Päival mieka vöö vahella,
Õhtal kirves kaenelassa,
Meie karja kaitseessa,
Utekesi oidajessa,
Lehmikesi leerijessa. (Kuusalu).
Tahab keegi looma sundida enese järele käima, pannakse leiba kaenlasse, kuni leib higiseks saab, seepeale antakse leib looma kätte, siis ei jää loom enam kuhugi maha.
Kui loomad kadunud, heidab Virumaal karjane kõhuli maha ja kuulatab, kus maa müdiseb.
Kui suvel loomad metsas kadunud ega leita üles, tuleb 3 korda peosse sülitada, sõrmega keset sülge lüüa ja vaadata, kummale poole sülg kargab, — sealpool on loomad (Kose).
Ei taha loomad põlevast majast välja minna, aitavad järgmised sõnad: Minge põgenema, sõda tuleb, sõda tuleb! Minge põgenema, sõda tuleb, sõda tuleb! — Virumaal kiidetakse heaks abinõuks nööri noaga katki lõigata, — siis tulevad loomad välja.
Kipuvad loomad tulle tagasi, toodagu laudast sõnnikut välja, — siis ei kipu enam tagasi.
Karjalauda läve lähedale lastakse auk ja topitakse sinna looma ristluudelt karvu; see kaitseb kurja silma ja kahetuse eest. Tuleb see tegu ilmsiks, ei aita karvad enam (Võru).
Soovitakse, et loomad suvel üksteise juures seisaksid, antakse neile üksteise karvu leivaga sisse (Sõrve).
191
