Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/194

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Ka metshaldjas, näkk jne. esinevad mõnikord härja kuju (Näkiraamat, 63).

Koguni harukorral kõneldakse merehärgadest. Nagu merelehmad, tulevad hallid või sinihallid suured merehärjadki iseäralikul juhtumusel merest välja, mitte lehmade viisi hulgakesi, vaid üksikult. Nad seltsivad meeleldi maapealse karjaga, viibivad tüki aega selle seas, ei lähe tavalisesti karjaga ühes lauta, vaid kui karja peaks lauta aetama, jooksevad merehärjad merre tagasi. Karjalehmadele sünnib mõne aja pärast halle või sinihalle vasikaid, kes, suureks kasvanud, rohkesti piima annavad ja peremehele palju kasu saadavad. Neist tekkinud sinihallide veiste tõug Saaremaale (Karja 58803).

Muhus esinevad merelehmad kõrvuti merehärgadega ühesuguses tähenduses (!). Kord tarvitatakse nimetust merelehm, kord merehärg; mõlemaid nimetusi eriolevustele kuuluvatena ei tunta. Muhus arvatakse merehärg või -lehm pilliroos elutsevat, kust ta pea veest välja tõstab ja härja moodi ammub, möirgab (58802). V. Noot on kuulnud, et mõned seda pilliroos asuvat elukat koguni linnuks peavad. Muhu lõunapoolseis külis tarvitatakse nimetust merehärg sõimunimeks. Hoolimatuid, ükskõikseid inimesi kutsutakse merehärgadeks ja merelehmadeks.

Simuna Männikjärves teatakse järvehärgigi elutsevat. Kõneldakse, jaanipäeva hommikul tekkida järve põhjast ilusad metsakad, rohurikkad saared vee peale. Neil saaril söövad rammusad härjad ja lehmad noort rohtu. Niipea aga, kui inimene neid loomi juhtub nägema, kaovad saared kõigi loomiga järve põhja. Rohkem teateid ei ole noist järvehärjist saadud.


Peemut.

Põhjakonna ja saarena esineva vaalaskala kõrval tuntakse veel üht muistset kolesuurt elukat. Seda elukat hüütakse peemudiks. Räpinas, kust peemudi kohta teateid saadud, kõneldakse, ta asupaik leiduda kaugel põhjas kuskil rabasoos, kus ta paigalt pääsmata viibida, ise üleni sammaldunud, põõsad kasvada peal nagu Kalevtaadi ja Vipuse haual. Ta peale lendavad linnud või sattuvad loomad saavad kohe ta saagiks, eriti varesed. Kui ta ennast liigutab või turtsub, tekivad virmalised. Ta tunneb halbu ilmu ette. Kui ta lahti pääseks, paneks ta inimesi kihisema nagu vesi katlas tulel. Kui ta kustunud söele puhub, hakkab see kohe põlema (Hurt II, 32, 642; vrdl. ka O. Loorits, Liivi rahva usund, lk. 194).


194