Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/195

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Räpinast saadud teated on ainsad selle imeliku eluka kohta, kelle liigutamisest, nagu nimetatud, ka virmalised alguse saavad. Kõigiti ei kuulu peemut mingisuguste eesti mütoloogiliste loomade hulka, vaid põlvneb piiblist. Hiiopi raamat 40, 15 jj. kõneleb peemotist, kes niilusehobule või jõehobule vastab. Heebrea keeles nimetatakse teda behemoot, kopti keeles pehemout = veehärg. Hiiop kõneleb sellest peemotist, et ta magab varjuliste põõsaste all, pilliroo redus ja mudas; põõsad katavad teda ta varjamiseks, tema ümber on jõe remmelgad (40, 21, 22). Sellest jõehobust, piibli peemodist on Räpina pool peemut tekkinud ja rahva fantaasia sellele elukale omalt poolt ehteid juurde lisanud, nii et tast isegi kole lindude õgija saanud.

Egiptuses anti niilusehobule jumalikku au. Egiptuse mütoloogias esindab ta mingisugust kurivaimu osa.


Hobune.

Vanarahva seas seisis kõige targem koduloom, inimese seltsiline hobune lugupidamises ja näib isegi usundlikus kultuses tähtsat osa esitavat. Vähemalt tähistab sinnapoole Läti Henriku ajaraamat (I, 8), kust kuuleme, et liivlased piiskopi abilise Teodoriku tahtsid jumalaile ohverdada, kuid enne soovisid ohverdajad teada, kas ohver jumalaile meeldib: pandi oda maha ja lasti hobune, Teodorik seljas, üle oda astuda. Hobune astus elujalaga — vist pahemaga — üle oda. Tark arvab, et jumal hobuse seljas istub ja hobuse jalga juhib. Pühitakse hobuse selga, aga uuesti astub hobune elujalaga üle oda. Hobune määrab sellega Teodoriku saatuse. Küll teatab Läti Henrik, et see juhtumus liivlaste seas ette tulnud, aga et eestlased on liivlastega lähedalt sugulased, võime oletada, et eestlasedki sääraseid kombeid tunnud, kui meil ka muidu otsesed teated hobuse usundilise tähtsuse kohta ennemuistsel ajal puuduvad. Ometi tuntakse meilgi kommet, et hobune oraakliks sai. Hobune lasti üle malga astuda; astus ta parema jalaga, tähendas see jah; kui pahemaga, siis — ei.

Kalevipoja tegevuses mängib hobune tähtsat osa, hobune on sagedasti ta seltsiline ja hobuse seljas ratsutab ta viimaks põrgu väravasse (XX, 1004—10—25). Teisendite järele moondab vanapagan iseenese valgeks hobuseks, meelitab Kalevipoja oma selga istuma ja kihutab siis tuhatnelja põrguväravasse (Sitzungsberichte der Gel. Estn. Ges. 1877, lk. 34). Usundiline tähtsus puudub Kalevipoja hobusel, niisama Tõllu loos, kus vanapagan


195