Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/21

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


ja 60-nega kindlaks määrab. Õieti ratsutab päike oma seltsilistega kosja, nagu üks teisendki ütleb:


Päev tuli kallis kaheksaratsa.
(Veske, Eesti rahvalaulud I, 52.)

Kuigi maapealsele neiule nii tore kosilane tulnud, ei lähe neiu talle ometi.

Neiu nimetab varssi mittemineku põhjusedki:

Päev teeb palju pahada,
Päeval on viisi viisikesta:
Palavasti paistab päeva,
Heledasti heidab ilma;
Kui on hele heinaaega,
Siis ta vihmada vihistab,
Kui on kallis kaerakülvi,
Rõõmus rukkilõiku aega,
Siis ta põudada põristab,
Linad jätab liivakule jne.

(Veske, E. rahvalaulud I, 52.)

Kreutzwald lisab „Kalevipojas“ veel juurde, et päike lõikuse ajal kastet kahistab ja uduvihma varistab (I, 229—231).

Setu lauludes astub Salme asemele Kureneiu, kellele niisama kui eelmisele taevakehad kosja tulevad. Kosijana esineb pea päev, pea päevapoeg. Kuid Kureneiu annab päevalegi korvi, nimetades selleks mõnesuguseid põhjusi: päev peab hommikul tõusma ja õhtul ära minema või läheb vahel pilvede taha ja on mõistatuslik oma olemise poolest (Setukeste laulud I, 3). Iseloomulik on setu lauludes see asjalugu, et kosilased tulevad koguni viinaga kosja.

Salme ehk Kureneiu kosjalugu tunnevad soomlasedki: „Kanteletares“ on kositav Suometar. „Kanteletares“ ei kosi päev enesele, vaid pojale (III, 6). Aga niisama vähe kui Salme ehk Kureneiu päevale läheb, läheb talle Suometargi, kuigi kosilane oma kuldkambreid ja hõbetubasid kiitku.

Kalevalas (XI, 21—35) esineb sama motiiv. Päev tuleb Saare neiut Küllikit kosima oma pojale, aga Küllikki ei läinud Päivälässe:

Päivän luona paistamahan
Kesäisillä kiirehillä.

Iseäralikku mittemineku põhjust Küllikki ei nimeta, olgu siis, et ei taha päeva juures paista suvisel kibedal töö-ajal.


21