Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/217

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


vannub püha vande, et ta hammastega mingisugust kurja ei tee. Sellepärast saigi ta hambad (Kalevala XLI, 363 jj.).

Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsetes juttudes „Vägev vähk“, lk. 195, leidub teisend, mis kõneleb, et paljunõudjad mees ja naine on karudeks moondatud. Viimase teisendiga on täiesti ühtlane Aunusest saadud jutt (Этногр. об. XI, lk. 197).

Ohto ei pidanud ometi vannet, vaid murdis loomi. Kui ta ka taevalist sugupära, hakkas inimene teda murdmise pärast siiski tapma. Soomes koondus veel hiljuti karu-austus tapetud karusse (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 146).

Eesti jutu järele olnud karu Emajõe kaevamisel väga agaralt tööl, kasukas saanud mullast mustaks. Vanaisa ütelnud seda nähes: „Seesugune kasukas jäägu sulle mälestuseks! Oma agaruse pärast võid sa pool aastat puhata!“ Sest ajast peale magab karu pool aastat talveund (Eesti muistsed vägimehed, lk. 8).

Karu tapmine muutus nagu mingisuguseks kõrgematele olevustele meelepäraseks tööks ja karuküttidele pidupäevaks. Mitte ainult karu tapmine ise, vaid see püha algas juba päeva enne kui karujahile mindi, mida tavalisesti talvel ta pesa leidmise järel ette võeti. Karukütid panid endid paar päeva enne pidurõivasse, ei teinud mingisugust tööd, sõid aga selle eest tublisti. Jahile minnes pandi sellevastu peergudega suitsutatud argipäevased rõivad selga ja täideti teele minnes mõnesuguseid vanu kombeid. Metsas, kus karupesa olemas, tehti tuli üles; koeri suitsutati ja mehed ise kargasid läbi tule. Siis algas karu tapmine. Tapetud karule anti lepitusmärgiks kätt. Karu nülgimine seisis hulga taigadega ja mitmesuguste kommetega ühenduses. Pärast algasid karupeied, kus karule mitmesugust kiitust antakse, vahel tapmist andeks palutakse ja tapmise põhjus karu enese peale veeretatakse. Kõik see sünnib „karulauludes“; neid laulusid lauldakse ennegi karu tapmist.

Karu tapmine esineb Soomes, aga veel muudegi soome-ugri rahvaste seas, nimelt voguli rahva seas iseäralise dramaatilise etendusena. Vist tunti niisuguseid kombeid vanasti Eestiski; nüüdsel ajal puudub meil neist igasugune mälestus. Soomes esineb karulaulusid „Kalevalaski“ (vrdl. XLVI, 355—460; K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 146—164). Meil tuntakse veel uueaegset rahvalaulu „Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha“; sellekohased vanad karulaulud puuduvad. Oletada tuleb, et neid vanasti karusepäeval, aga vist muulgi juhtumusel tarvitati.


217