Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/218

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Karu kardab kangesti kellu. Kui ta inimese kallale kipub, öeldagu: „Kuts, säh karukell!“ — kohe jätab karu inimese rahule. Karu, kellel rahvas teab olevat üheksa mehe jõu, aga ühe mehe mõistuse, kardab kangesti ehmatustki. Kord läinud peremees õhtul pimedas kaerakotiga hobust püüdma. Hobuseks peetud loom olnud aga karu, kellele peremees kaerakoti pähe pistnud. Karu läinud mõminaga omateed. Hommikul leitud karu natukese maad kaugemal, surnud ehmatusest.

Tungib karu metsas kallale ega ole inimesel kaitseriista kaasas, on kõige parem ristseliti maha heita, hinge kinni pidada ja teha, nagu oleks surnud: surnusse ei puutu karu. — Kui vanasti karutantsitaja karuga kuhugi läks, prooviti kõige pealt, kas laut korras. Ei läinud karu lauta, tähendab see, et laut on nõiutud. Karutantsitajale maksti, et ta lauda nõidusest vabastaks, nii et karu sisse läheks. — Karusepäeval töötegijate kaerale teeb karu kahju.

Karu ärkab talveunest alles paastu-maarjapäeval ja läheb siis nende suud lakkuma, kes enne päeva üles ei tõuse (Paistu). Talveunele läheb ta mihklipäeval ja imeb siis kogu aja käppa.

Tartumaal öeldakse karu metsas kännu otsas vihtlevat, kui päikesepaistel vihma sajab; üldiselt öeldakse siis, nõiad vihtlevat.


Hunt.

Hunt on vanapagana loodud. Nähes, et Jumal häid loomi loonud, otsustab vanapagan luua heade loomade hävitaja. Hakkabki tööle. Võtab aiaroika seljaks, kännu peaks, sõnajala sabaks, südameks kivi, raudnaelad küünteks ja hammasteks ning söed silmadeks. Nii valmistatud loomale annab nimeks hunt ehk susi. Kuid üks viga hundil: hing puudub. Vanapagan läheb Jumalalt nõu küsima. Jumal vastab: „Ütle: Hunt, tõuse üles, murra vanapagan!“ Vanapagan ütleb hundile: „Hunt, tõuse üles, murra Jumal!“ Ei hunt liigutagi. Viimaks ütleb vanapagan, nagu õpetatud. Silmapilk hunt maast üles vanapaganat murdma. Hädavaevaga pääseb vanapagan putku. Et hundi selgroog roikast, ei saa hunt ennast kõverdada, ja et hundi silmad sütest, läigivad need öösi nagu tuled.

Jumala loodud hunt ei teinud kellelegi kurja, vaid käinud koera asemel karjas. Karjaskäimise eest saanud igast talust kaku. Keegi ihne perenaine ei küpsetanud karjakaitsjale kakku, vaid visanud talle tulise kivi lõugade vahele. Tuline kivi põletanud hundi lõuad mustaks. Hunt Taevataadile häda kae-


218