Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/229

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.


Konn.

Vanataat loonud konna lumivalgeks ja sirgeseljaliseks. Konn tahtnud Vanataadi pailaps olla ja kaevanud talle, et karjased palju leivaraasukesi metsa pilluvad. Vanataat ei mõistnud karjaseid ometi süüdi, vaid ütelnud, neil puududa söögilaud. Vanataat visanud konna asjata kaebuse pärast taevast maha. Konn kukkunud sohu, kus ta selgroo murdnud, küüru selga saanud ja sopase värvi omandanud. Teisendi järele loonud vanapagan konna.

Soome teisendi järele on konn tekkinud tütarlapsest, kes ilus olles palunud Jumalat, et ta veel ilusamaks saaks. Jumal moondanud ta aga konnaks (Krohn, Suom. Kansansatuja, 308). Eestis kord juttu kuuldud: Keegi läinud mättale, puhunud enese täis, et hästi suur olla. Vanataat moondanud täispuhunu konnaks. Sellest eesti kõnekäändki tekkinud: täis nagu konn mättal!

Konn söönud liiga palju. Vanataat nõudnud, konn söögu vähem; ärgu söögu ülepea vilja, vaid putukaid; vili olgu inimeste jaoks! Konn vihastunud selle nõu üle; ähvardanud kogu vilja süüa ja inimesed hoopis ilma jätta. Seda kuuldes määranud Vanataat, et konna suu viljaküpsmise ajal kinni jäägu ja konna suur söögi-isu kadugu. Sest ajast ei saagi konn enam valmis vilja süüa.

Teisendi järele olnud konn muiste küüruta. Külma kartes palunud ta tüdrukut: „Pane mind talveks kalja-astjasse; selle eest õpetan sulle kevadel kolm head õpetust.“ Tüdruk pannud. Konn õpetanudki kevadel tüdrukule kolm õpetust, kuid tüdruk pidanud need tühiseks ja löönud sellepärast konnale kepiga selga. Sellest katkenud konna seljaluu. Sest saadik on konnal küür seljas.

Kreutzwald tunneb oma „Ennemuistsetes juttudes“ põhjakonna. See tulnud põhjamaalt ja hävitanud ettejuhtuvaid inimesi ja loomi. Tal olnud härja moodi keha ja konna moodi ees kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga ning kümne sülla pikkune mao saba; iga hüppega jõudnud ta pool penikoormat edasi. Keha olnud rauast ja kivist tugevamate soomustega kaetud, nii et kuul ega piik talle viga ei võinud teha. Silmad hiilanud öösi ja päeva kui heledamad küünlad; kes nende sära kord näinud, selle kiskunud maagiline vägi kolli suhu. Kuidagi ei saadud seda põhjakonna hävitada; sütitatud isegi ta asukoht mets põlema, aga veata tulnud põhjakonn metsast välja. Viimaks tapnud keegi noormees raudhobuse varal põhjakonna.


229