Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/240

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Sellevastu tunneb O. W. Masing eestlaste seas veel hästi kodu-usside pidamist. Ta kirjutab selle kohta: Mitmes maakonnas meie maal on mõnes talus juba vanast ajast viisiks võetud, et kodu- ehk majausse peetakse ja söödetakse ning oleme seda oma lapsepõlves oma silmaga oma sündimispaigas näinud. Oli Lohusoo kihelkonnas Avinurme vallas üks väga nõukas talupoeg, nimelt Anniksaare Jaan, kel seesugused kodu-ussid või maod olid, keda söötis ja ebausu pärast otse pühaks pidas, sest ta ütles: kellele Jumal neid toidetavaks saadab, sellele jagab tema head. Pani siis peremees või perenaine igal hommikul piimakausikese kambri põranda peale ja vilistas korda 2 või 3, ehk kutsus perenaine neid nõnda, kuidas pardipoegi kutsutakse, et neid piilutakse, ning tuli siis peagi 2, 3, mõnikord 4 ja viiski madu kambriseina alt välja piima sööma. Ütles seesama mees neile ka värsket liha söötvat, mis veel soolamata on, kui seda majas juhtub olema. — Edasi kõneleb Masing, kuidas ta teine kord Anniksaarel käinud ja neid seal näinud: tuli siis 2 ussi korraga välja ja ronisid selle kausikese juurde, mis seal oli. Ei kuigi kaua pärast seda tuli veel 3 tükki seina alt välja. Hakkas siis inimene suuga matsutama ja hakkasid siis 4 tükki teda mööda üles ronima. Oli mehel haakidega kuub seljas. Tegi haagid ja põue eest lahti: 2 tükki puges põue, kolmas ajas ennast tema käise sisse ja veel üks ronis üles tema kaela. — Edasi jutustab O. W. Masing, kuidas madudele piima antud ja maod peale söömist seina alla pugenud (O. W. Masingi kirjad IV, lk. 69).

Luce kõneleb niisama oma nägemise järele madude austamisest. 1826 olnud ühel Saare meremehel laevas kastike kaasas, madu sees. Meremees kinnitas, et niikaua kui madu laevas, mehe käsi hästi käib. Madu hankida talle ikka parajat tuult ja varjata õnnetuse eest (Wahrheit und Muthmassung, lk. 63).

Mõnes kohas peetud kodumadusid koguni Tõnni vakkades, kus neile piimaohvri kõrval muidki ohvreid ohverdatud. Isegi kirstudes peetud siin-seal kodumadusid põlvest põlve ja antud neile suurt au (Eesti Kirjandus 1910, nr. 4).

Eestis tunti veel mineva aastasaja viimsel veerandil kodu-usside pidamist.

Kirjanik J. Mändmets räägib, oma lapsepõlves käinud ta Kärla Lihu veskil kellegi vanamehe juures, kes kodu-usse pidanud. Vanamees viinud poisikese tagakambrisse, kutsunud ussid nurgast august välja ja annud neile rõõska piima lakkuda. Ussid käinud mõnikord vanamehe juures koguni voodis.


240