Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/241

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Meie päevil kuuldakse veel väidet, et igas talus usse peab olema, sest muidu on tulekahju ja muud õnnetust karta. Usside austamist ega söötmist ei ole enam kuulda.

Maokultust tunti juba muistseil kultuurimail. Asklepiose kepil — praegugi arstide sümbolil — näeme madu kepi ümber. Vita Barbati († 683) kõneleb, et longobardlased mao kuju jumalana austanud; Barbatus laseb kuldkujust karika ja leivataldriku valmistada ja annab neist kuningale sakramenti. Vanadel preislastel oli jumala Potrimpose juures suur madu, kelle eest preestrid hoolitsesid ja kellele nad iga päev piima viisid (Voigt, Geschichte Preussens I, 584). Leedulased ohverdasid kodumadudele (Franke, Weltbuch, 55). Vanad lätlased nimetasid madusid „piimaemadeks“; need seisid kõrgema olevuse Brehkina hoole all ja neid toideti piimaga (Magazin der lettisch-literärischen Gesellschaft VI, 144). Isegi egiptlased tundsid maokultust, nagu Herodot teab (II, 74).

Madude kuningast kuldse krooniga kõneleb palju rahvaid. Kuna see kuningas Eestis inimestest tavalisesti eemale hoidub, mängib ta mujal vahel lastega ja paneb isegi krooni peast maa peale maha. Böömis läheb kuningas jõkke suplema, krooni kaldale jättes. Sakslased väidavad veel, et mao krooni kättesaaja kas ise kuningaks saab või keegi ta suguseltsist. Krooni omanikule ei tee mao hammustamine mingisugust kahju (Wuttke, D. deutsche Volksaberglaube, lk. 57). Kõikjal Euroopa maades on vanasti kodumadusid peetud ja neid piimaga toidetud.

Slaavlaste rahvausu järele omavad maod vaimude omadusi, vägimeeste jõudu, tervekstegevate rohtude tundmist, suurte varanduste ja elava vee omandamist. Veel arvavad nad, et madu võib ennast mõnikord ilusakujuliseks noormeheks muuta ja noorte tütarlaste südamed põksuma panna (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, 509). Venelased tunnevad niisama kodumadusid ja toidavad neid piimaga.

Rahvateadete järele olnud meie maal väga palju usse ja neid nähtud palava päikese ajal isegi katusel. Pererahva söögi ajal tükkinud maod lauda ja vahel isegi söögikaussi. Üldiselt peetud madusid pühaks, õnnetoojateks ega tohitud neid vihastada, vastasel korral tekkinud mingisugune äpardus või õnnetus. Lepituseks viidud madudele rõõska piima.

Võnnus viidud risti-neljapäeval kodumadude jaoks ohvrikivile ohvreid, kas esimest võid, või villaseid sukki, või kindaid. Aastat risti-neljapäevast teise aasta sama päevani kutsutud „kodumaokeste“ aastaks. Võõraski ei tohtinud kodumadusid


241