Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/255

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

puhul hing enam ei oska sesse tagasi minna. Ta lendab ja lendab, suud sealt otsides, kus hing suust välja lennanud. Alles siis, kui kehale ta endine asend tagasi antakse, millest hing välja lennanud, pääseb hing kehasse tagasi ja keha omanik võib jälle ärgata. Surmatakse liblikas, jääb inimene surnuks (Eesti mütoloogia I, lk. 72).

Sääraseid hinge lendamise lugusid liblika näol tunnevad eesti rahvajutud mõndki. Ometi ei avalda need mingisugust eestipärast ainet, vaid juhatavad meid rahvusvaheliste motiivide juurde.

Meie sugulased liivlased tunnevad samasugust hingerändamist. Neil ei võta hing ikka liblika kuju, vaid tuleb kärbse näol kehast välja (Kettunen, Untersuchungen ü. d. livische Sprache, lk. 89).

Tuletagem kõige pealt meelde vanade egiptlaste hingede rändamist. Egiptlased kujutavad hinge tavalisesti linnuna. Sama kujutuse poole kaldub palju idamaa rahvaid. Birmas esineb hing liblikana nagu Eestiski (Dähnhardt, Natursagen III, lk. 483). Vanad kreeklased ja roomlased tunnevad niisama hinge moondumisi (Mannhardt, Wald- u. Feldkulte I, 40). Kreeklased kujutasid oma Psychet liblika moodi. Muistsete kreeklaste arvamise järele lendavad hinged 40 päeva pärast keha surma liblikate ja mesilastena (Афанасъев, Поэт. воззрѣнія II, 217). Germaanlased lasevad hingel niisuguse kuju võtta kui hing eesoleval juhtumusel just tarvitab: pea esineb ta linnuna, pea liblikana, pea putukana, aga ka hiire ja maona (R. Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, lk. 76). Sakslased väidavad veel, et kui kehale, kust hing lahkunud, kolm risti peale tehakse või keha pahempidi pöördakse, hing enam tagasi ei pääse ja inimene peab surema (Wiecke, Sagen I, 123). Hingede rändamist tunnevad ka rootslased (Landtman, Svenska folkdiktning, lk. 178).

Slaavlastelgi esineb hing liblikana. Venelased Jaroslavi kubermangus nimetavad liblikat hingekeseks. Hersoni kubermangus kõneldakse, et surnu hing tuleb sugulaste juurde liblika kujul. Serblased väidavad, et nõia hing lahkub nõiast uinaku ajal liblikana või linnuna ja kuni hing rändab, puhkab keha nagu surnu: pöördakse magava keha pea sinna, kus enne jalad, ei ärka nõid enam iialgi, just kui väidetakse Eestiski. Serblased usuvad, et õhtul lendav liblikas nõia hingena rändab. Voroneži kubermangus ustakse, et nõia hing lendab kehast välja kärbse näol, nagu mõnikord Eestiski arvatakse (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія III, lk. 217 jj.).


255