Sellest teosest võttis Kreutzwald Siuru „Kalevipoega“, kes Siuru rahvale palju tuttavamaks teinud kui enne nimetatud teos, eriti uuemal ajal sellenimelise kirjandusliku voolu kaudu. Niihästi „Mythische Lieder" kui „Kalevipoeg“ (XIX, 493—584) kõnelevad, et Siurul pesa puudunud, kuid selles kimbatuses tuleb talle Uku appi, kes talle tiivad valmistab ja sedaviisi võimaluse annab kaugele lennata.
„Mythische und magische Lieder'is“ leidub märkus, et laul Kreutzwaldi üles kirjutatud, vist Setumaalt. Ei niisugusel kujul kui eelnimetatud raamatus ega „Kalevipojas“ leidu laulu rahvasuus. Aine ise leidub küll, aga kõik, mis Siuruga ühenduses, puudub seal. Kõik muu on Kreutzwald oma luulepajast juurde lisanud. Kreutzwaldil oli tarvitada rahvalaul
Sinisirge linnukene,
Sinisirge, kuldakirja
Lendas üle kolme metsa jne.
Sellest sinisirgest linnukesest näib Kreutzwald Siuru olevat moodustanud. Neusi raamatus esineb laulu teisend „sinisirge linnu“ nime all (Estn. Volkslieder, 8). Veel sagedamini nimetab rahvasuu lindu „sinikirja linnukeseks“, aga ka „pürjelinnuks“, „hallikirju linnuks“ jne. (Eesti Kirjandus 1922, lk. 322).
Selle sinikirja linnu tahab Kreutzwald koguni Taara tütreks tembeldada. Sellest ütlusest ei saa järeldada, et Siurut tõesti tuleks Taara tütreks arvata. See Taara tütar on Siuru piltlik nimi. Nagu tütarlast kodukanaks nimetatakse, samuti nimetab Kreutzwald Siurut Taara tütreks. Kõigiti ei saa me Siurut arvata inimeste kilda, vaid peame teda jätma lindude suguvõsa liikmeks. Niisugusel puhul puudub iga alus nime Siuru kirjutada, vaid peame leppima kirjutusviisiga siuru.
Hüüp.
Hüüp, Peipsi ääres hüüpli, Võhandu ääres hüüpri, on eriti Hiiumaal müütiliseks linnuks, õieti koguni veevaimuks saanud. Põhjus see, et ta ennast harva inimestele näitab. Küll kuuldakse ta häält soost, järvest, kõrkjast, pilliroost, aga vähe neid, kes juhtuvad silmama seda enamasti öösiti häälitsevat lindu. Hääl on madal ja läbilõikav ja kostab öösi või hommikul penikoorma maa taha, meelde tuletades ammuvat härga või möirgavat pulli.
Hiiu teadete järele ütelnud kord hüüp: „Oleks mu nina kõrkjajuurika küljest lahti, põrutaksin seitsme penikoorma
261
