Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/260

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


pilve serval ja alles seitsme päeva pärast maandub ta (Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 76 jj.). Kuhu see põhjakotkas pärast seda jäi, kas moondus jälle kivikeseks või jäi kotkana edasi teotsema, seda ei teatata. Kreutzwaldi põhjakotkas tuletab igatahes meelde Ilmarise tehtud kotkast, kelle „suu sada sülda, keel kuus odavart, küüned viis vikatit“ (Kalevala XIX, 233—312).

Vist sulab Kreutzwaldi poolt mitmel puhul toonitatud põhjakotkas teise müütilise linnuga — Lapimaa kulliga ühte, keda rahvasuu enam tunneb kui põhjakotkast. Ühe arvamise järele on Lapi kull tõsine suur, vägev lind. Lapist pärit, üldisema väite järele aga Lapi nõid, kes enese Eestisse tulles kulliks moondab ja Eestis viibides alati kullina esineb. See Lapi kull käib Eestist linde Lapimaale viimas. Enamasti ilmub ta valges sulg-ehtes, mõnikord punase harjaga, just nagu kukk, sagedasti tedreparve keskel. Ta püüd käib selle peale tetri enese ümber koguda ja neid Lapimaale viia, kus lindudest puudus. Tetri sugereerib ta nagu boamadu väikesi loomi; tedred ei pääse ta juurest enam kuhugi, vaid jäävad niisama kulli juurde kui pojad kana juurde. Kui küllalt tetri koos, lendab kull kogu parvega Lapimaale.

Müütilisele Lapi kullile ei tee kuul mingisugust viga, vaid põrkab tast alati tagasi. Ei põrka ainult tagasi, vaid tabab ambujat ennast ja tapab ambuja enese, ise täiesti veata jäädes. Tuntakse isegi juhtumust, mil kuul kohe ei tapa ambujat, vaid alles hiljemini. Kord tahab noor kütt Lapi kulli ambuda. Isa käsib pojal silmapilk ahju pugeda ja riputab poja rõivad ahju juurde kõrendile. Sedamaid tuleb kulli pihta lastud kuul tagasi ja tabab poja rõivaid, kuna poeg ise puutumata jääb (Holzmayer, Osiliana, lk. 42). Hõbekuul tapab niisama Lapi kulli kui muu müütilise olevuse. Kord ammub kütt püssist hõbesõrmuse Lapi kulli pihta. Kull kaob, puu otsast langeb kulli asemel kimp kaltse maha („Eesti Kirjandus“ 1922, lk. 350).


Siuru.

Nagu Vanemuine, Ilmarine jne. Fählmannilt saadud, nii Siuru Kreutzwaldilt. Esimest korda tutvustab ta õpetlasi selle müstilise suurusega teoses „Mythische und magische Lieder der Esten“, kus ta V, B. all sellekohase laulu avaldab:

Siuru lindu, Taara tütar,
Siuru lindu, sinisiiba
Sündis isa sündimata,
Kasvas ema haudumata jne.


260