midagi. Jumalapoegade poolt sõrmuse riisumine päevatütrelt võiks ennemini kaudselt edo ilma, päeva poja laulu kohta jälgi jätnud olla.
Venelased tunnevad päikeseneitsisid ja -poegi. Päike ise valitseb kuningana 12 kuningriiki; ta pojad asuvad tähtedel; neid teenivad päikeseneitsid, pesevad, koristavad neid ja laulavad neile laule (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 82). Slovakid räägivad, et taeva ja maa valitsejal on 12 igavesti noort ja ilusat neitsit. Serblaste päikese-õed sulavad vististi ühte nende päikeseneitsitega (Журнал Министерства Народнаго Просвѣщенія 1846, VII, lk. 38—47). Leedu rahvalauludes kõneldakse, et jumalapojukesed tantsivad kuuvalgel jumalatütrekestega. Neiu läheb allikale ennast pesema; sõrmus kukub kaevu. Jumalapojukesed tulevad ja toovad sõrmuse kaevust välja, just kui „Kalevipojas“ eesti vägimees ilmaneitsi sõrmuse. Jumalatütrekeste asemel esinevad vahel päikesetütrekesed. Veel lauldakse, et jumalapojukesed ratsutanud jumala hobustel päikesetütreid otsima (Lautenbach, Очерки, lk. 116 jj.).
Nagu päike, esineb kuugi rahvausus isikuna. Pea peetakse kuud isikuks, pea arvatakse ometi eluta looduseks, kuid elusate olevuste eluasemeks. Need elusad olevused näikse tavaliste inimestega täiesti ühte sulavat. Rahvalauludes puutume kuuga tihti kokku. Tuttavas Salme laulus tuleb kuupoisike neiule kosja, saab aga korvi oma ebamäärase ilmumise pärast:
Korra tõuseb koidikulla,
Vahel päeva veerangulla,
Korra päeva tõusangulla.
Venna otsija puutub teekonnal kuuga kokku. Kuud teretades annab ta kuule vahel koguni toreda nime, kutsub teda härraks, Kura härraks:
Tere kuu, Kura härra!
Kuu vastab inimesena:
Ei mina näinud sinu venda,
Ei mina näinud, ei mina kuulnud.
27
