Palju rohkem kui eesti ja soome rahvaluule teab läti rahvaluule päevatütardest kõnelda. Päevatütardega käsikäes käivad tavalisesti deeva dēli = jumalapojad, nende kosilased. Üks läti rahvalaul kuulukse eestikeelses tõlkes umbes järgmiselt: Tõuse vara üles, päevatütar, pese puhtaks pärnapuune laud, homme ratsutavad jumalapojad kosja (Magazin der lettischen litterärischen Gesellschaft XIX, 4, H. Bielensteini deeva dēli). Teises laulus öeldakse: Tere lõunast, tere lõunast, jumalapoeg, kuhu isa ja ema läinud? Isa ja ema võõral maal, nad joovad päevatütre pulmi; päike valmistab veimi kuusiku äärt kullates (sealsamas, lk. 248). Ehk jälle: Sepp tagus mere ääres; mis see oli, mida ta tagus? Jumalapojale tagus ta vööd, päevatütrele pruudikroonikest (lk. 251). Viimane laul tuletab vene laulatust meelde, kus pruutpaari peade kohal krooni hoitakse. Teistes lauludes esineb jumalapoeg krooniga, näiteks: Päevatütar sammus meres, ta juukseid ma ei näinud; jumalapoeg vibutas kuldkrooni üksi veel käes (lk. 253). Mannhardt peab seda kuldkrooni päikeseks (Die lettischen Sonnenmythen, Zeitschrift für Ethnologie 1875, lk. 296). Jälle teistes lauludes kõneldakse sõrmusest: Jumalapoeg annab päevatütrele üle suure vee käe, et kuldsõrmused vette ei satuks. Aga nagu näha, on jumalapojad päevatütrega ometi umbes samuti teinud kui edo ilma, päeva poega, sest üks laul teatab: Kolm ööd, kolm päeva pidas päike jumalaga viha, sest jumalapojad on päevatütre sõrmused ära võtnud (Magazin d. l. l. Ges. XIX, lk. 255). Vaen ei kesta ometi kuigi kaua: varssi higistavad jumalapoja hobused päevatütart saaniga sõidutades. Ehk jälle: Kaks küünalt paistsid üle mere hõbedastel küünlajalgadel; jumalapojad on need päevatütart oodates põlema süüdanud (lk. 259).
Sääraseid päevatütre ja jumalapoegade laule leidub lätlastel suur hulk; olen neist siin ainult mõne proosalises tõlkes avaldanud, algupära teksti sellekohaste trükitähtede puudumise pärast ära jättes. Mannhardt leiab päevatütre kosilase, jumalapoja, Veenuse olevat (Zeitschr. f. Ethn. 1875, lk. 305), kuna päevatütre enesega oleks päike mõeldud. Lätlased ise oma lauludes ja teadetes ei anna päevatütre ja jumalapoegade kohta seletust. Bielenstein arvab deeva dēli pilvede peal ja taga leiduvaiks müütilisteks olevusteks (Magazin, lk. 278).
Esimesel silmapilgul võiks arvata, et läti jumalapojad ja päevatütar ehk eesti päevapoja ja päevatütre arenemise kohta mõju on avaldanud. Kuid arenemine ei või Eestis õieti küsimusse tulla; päevatütrest ei teata Eestis peale nime
26
