Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/276

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Samasugust mõju kui vanapagana kohta, avaldab kukelaul paljude vaimudegi kohta. Tondi kihutab kukk oma lauluga kohe põgenema, kodukäija kardab kukelaulu; ükskõik, missugust nime kurivaimud ka kandku, öösine kukelaul lõpetab korraga nende võimuse ja peletab neid inimesest kaugele. Kukk näeb inimestele nägematagi vaime, nagu marrast ja muid. Võnnu ühe jutu järele laulab kukk kord hulga vanapaganaid surnuks; vist tuleb seda ütlust nii mõista, et nad põgenedes endid surnuks jooksid. Lühidalt: kukk on kõige kindlam kilp, kõige parem sõjariist vaimude vägede vastu (Eesti Kirjandus 1922, lk. 351).

Kalevipoeg kõneleb koguni Looja kukest (XVII, 845—847):

Juba laulsid Looja kuked,
Laulsid Uku ukse pealta
Vanaisa väravalta.

Nende sõnadega tahaks Kreutzwald kukele taevasse aseme anda. Rahva seas kuulukse küll arvamist, et Loojal oma kukk olnud. See kukk hakanud kõige esmalt laulma, siis muud kuked takka järele.

Esivanemate arvamise järele võivad kurivaimud ainult öösiti teotseda, päeva tulekuga lõpeb nende vägi ja võimus. Kukk on päeva sissehelistaja, kuulutaja. Kuke esimene laul kuulutab päeva algust. Kuke esimest laulu kuuldes teavad kurivaimud hästi, et nende tegevus maa peal otsa saanud ja neil tarvis oma riiki tagasi minna. Rahvas seletab esimest kukelaulu nii: Taganege, kurjad vaimud! Teist: Rahvas, üles! Kolmat: Tööle ja teele! Mõnikord viibib vanapagan veel peale esimest ja teist kukelaulu, aga kolmas sunnib teda jalgadele valu andma. Kuulutab see ju, et päikese tõus läheneb ja öö valitsus lõppemas.

Kreutzwald laseb imelikul viisil kukel isegi põrgus aset võtta (Kalevipoeg, XVIII, 378—382). Säärasest kuke põrgusse asetamisest ei tea rahvalaul midagi. Vist on Kreutzwald siin silmas pidanud germaanlaste rahvaluulet, kus kukk tõesti Heli juures viibib (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 230).

Kukke kartev vanapagan tunneb ühel puhul kuke üle rõõmu, kui talle nimelt ohverdatakse surnud kukk. Suurte maapõue peidetud varanduste kättesaamiseks ohverdatud muiste valvavale vanapaganale must kukk, mõnikord koguni mitu kukke. Tõepoolest ei ole vanapaganal ometi raha-auguga mingit tegemist ega valva ta seda, vaid palju enam raha-


276