Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/281

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


meid pääsevad nad maailma elama (Vene geograafia-seltsi arhiiv, A 209, II, lk. 70). Faraoone elab isegi Jäämeres ja Baikalis (nagu eespool, B VI, 10 fol. 7). Venelased teavad, et faraoonid koguni Kristuse järele joosnud.

Ülepea öeldakse vaarao sõjaväest tekkinud mereinimesed väga ilusad olevat ja kenasti laulvat (Труды зтнографическо-статистической экспедиціи I, lk. 211). Faraoonide ilus laul näikse neile sireenidelt juurde olevat lisatud.

Vististi on vaarao sõjaväe moondumine mingisugusteks mere-elukateks slaavlaste poolt meile tulnud.


Angerjas.

Rahvas peab angerjat ussi poolvennaks ega söö sellepärast angerjaliha. Rahvajutu järele ongi angerjas ussist tekkinud. Kord löönud keegi mao teibaga keskelt pooleks. Mao tagumine pool satub vette. Selle poole moondab ühe teate järele vanapagan maoks, teise teate järele tekib sellest poolest ilma välise mõjuta angerjas. Endist asupaika kuival maal meelde tuletades tuleb ta vahel öösiti jõest välja kaldale.

Teisendi järele joosnud vanapaganal magamise aial suust ila välja. Vanapagan visanud ühe ilatüki jõkke, sellest sündinud angerjas (Teised vanapagana jutud, 45).

Rootslaste väite järele lõi Jeesus paradiisis kepiga mao keskelt pooleks; peapool langes maa peale, sabapool vette. Esimesest sai uus madu, teisest angerjas (Eibofolke, 356, 8).

Angerjas omandab maagilise väe joomahaiguse parandamiseks: Seks pannakse elus angerjas viina sisse, lastakse seal surra ja kolm päeva liguneda. Seda viina antakse joodikule juua. Varssi jätab joodik joomise maha.


Haug.

Rahva teadmise järele loodud kaladest haug kõige esmalt; ta pidanud nagu teiste kalade kuningaks saama. Haug ujunud kõik veed läbi, tulnud kaevates Looja juurde tagasi, et vett ta sugutamiseks liiga vähe; vaja vett rohkem. Vanataat pahandunud havi ninatarga ütluse üle ja määranud havile elukohaks sood ja kraavid. Kuninglikku võimu ei ole havil enam; teised kalad kardavad teda küll ta julmuse pärast, aga ta sõna nad ei kuule (Neljas Rahvaraamat, 13).


281