Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/300

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


matud ridvaga kolm ringi, üks ikka suurem kui teine. Esimesest ringist karanud vanapagan või ta sulane mõnikord üle, teine ja kolmas ring aga hirmutanud hirmutajaid endid tagasi. Vähemate ringide tegemise puhul pääsnud vanapagan üsna õie lähedale, suuremate ringide tegemise puhul pidanud ta aga kaugele eemale jääma.

Amblas tehtud niisama kui Nigulas, kuid lisatakse tingimus juurde: kepp olgu kadakane ja kepiga tehku õie-otsija ka enese ümber kolm kriipsu. Teisal (Amblas) nõutud, ringid või kriipsud tehtagu kirikuõpetaja poolt õnnistatud mõõgaga.

Tartumaal mindud lauluraamatuga sõnajala juurde ja oodatud, et õis lauluraamatule langeks. Lauluraamat tõrjunud vanapagana õie-otsijast eemale. Mõnikord võetud piibelgi appi.

Kui sõnajalg kord õie välja ajab, võidab see õis ilu poolest Victoria regia taimekasvatus-majades kaugelt ära. Pea esineb õis punasena, pea sinisena, pea kollasena, pea heledana. Kõik vikerkaare-värvid esinevad selles õies. Ta särab heledamalt kui koidutäht, jah, vahel keerab ta nagu ratas ümberringi, enesest välja sähvatades vikerkaare-värvilisi sädemeid. Õie tuli valgustab ümbrust niisama kui päike keskpäeval (Jaaniraamat, 49—63).

Kui õis ennast silmapilgu täies ilus avaldab, avaneb õie-otsijal võimalus õit peosse kahmata, kuid seega ei tohi ta ennast veel õie omanikuks pidada. Vanapagan valvab ikka veel saaki. Kui inimene talle ette tulles saagi omandas, ei taha ta seda ometi inimese omanduseks jätta. Küll hirmuga, küll armuga püüab ta õit omanikult enesele saada. Jällegi võtab ta silmamoonutused appi. Pea moondab ta enese õie-saaja isaks, emaks, vennaks, õeks, naiseks, lapseks või muuks sugulaseks ja palub õie omaniku juurde astudes õit näha. Õie omanik ei karda oma lähemat sugulast, seda enam et vanapagan selle õiget häältki oskab järele teha; ta näitab kättesaadud õit, kuid samal silmapilgul rebib vanapagan õie ta käest ja kaob õiega; ehk isa, ema, vend, õde moondab enese jäneseks ja jookseb metsa. Teinekord saadab vanapagan õiesaaja eksiteele; see võib kaua mööda metsi hulkuda, ilma et välja pääseks. Kord läinud mees toa takka sõnajala-õit tooma. Teades vanapagana eksitamist, võtnud mees niidikera kaasa, mille otsa ukselingi külge sidunud. Niidikera ei päästnud meest ometi eksimast. Vanapagan võtnud niidikera ukselingi küljest lahti ja viinud seitse versta eemale ühe mäe peale kuuse otsa (Neljas rahvaraamat, 35).


300