Koju jõudes pääseb õie omandaja tavalisesti vanapagana tagakiusamiste eest. Siiski tuntakse juhtumusi, mil vanapagan kojugi õie järele tuleb ja õie ära viib. Kui aga õie omandaja õit hoolsalt oskab hoida, saab ta kõige õnnelikumaks inimeseks maa peal.
Wiedemann tunneb koguni sõnajala kunstlikku õitsma-panemist; kas see jaaniöösi sünnib või muul ajal, jätab ta nimetamata. Wiedemanni teate järele vaja kesköösi raba peale minna niikaugele, et enam kukelaulu ei kuule, ja seal pihelgase kepiga kriips ümber sõnajala teha (Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 447). Jääb hämaraks, kuidas sõnajalg raba peale saab; tavalisesti ta seal ei kasva.
Täiesti samasugune usk sõnajala-õie suhtes valitseb germaanlaste seas. Need rõhutavad ometi enam sõnajala seemet kui õit, kui ka õis neile pole tundmata. Seeme näitab ennast jaaniöösi tulise kulla hiilguses; mõnes kohas väidetakse aga, et seeme ka jõulu ja uueaasta-öösi valmib. Mida Eestis õie imejõust väidetakse, väidetakse germaanlaste seas seemnest (Grimm, D. Mythologie II, 1012). Kuna meil vanapagan ei taha õit inimestele anda, arvatakse seal just vanapagana abiga võidavat õit omandada, kuna enne seda tontidega tuleb võidelda. Seemne omanik saavutab peale soovide täideminekut 20—30 inimese jõu. Ka tuntakse Saksamaal sõnajala seemnetera kogemata langemist saapasse (Wuttke, Der deutsche Aberglaube, 123). Sakslastelgi eksitab sõnajala-õis otsijaid, aga teeb ka nägematuks (Redeker, Westfälische Sagen, 46). Rootslased arvavad, et sõnajala-õit maod valvavad ega taha seda otsijale anda. Nad nimetavad sõnajalga tihti maovitsaks ehk maorohuks (ormris).
Täiesti samasuguseid arvamisi sõnajala-õie kohta kuuleme slaavlasteltki: õitsmine sama moodi kui Eestis ja samal ajal, ka õie võim umbes samasugune. Sõnajalg, mida venelased paporotnikuks kutsuvad, kannab horvaatlaste suus Peruni lille ehk õie nime. Venelaste väite järele moondab ta õitsmise ajal jaani-öö heledamaks kui päev; õis avab ennast paukudes, välja saates kuldseid kiiri või punast leeki, nii et silmad ei või seda vaadata. Slaavlastelgi valvavad kurivaimud sõnajala-õit, selle kallale kippujat igamoodi püüdes hirmutada. Kui inimene õie ära murrab, väriseb maa ta jalgade all, müristab kõu ja lööb välku, maru möllab, kuuldakse karjumist ja põrguvägede irvitamist; põrguleek ja väävlihais ümbritsevad inimest; ilmub elajasarnane tuliste keeltega koll. Kõik need hirmutised püüavad korda saata, et õie omandaja kas õie käest annaks
301
