Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/51

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.



III.

Elemendid.


A. Õhk.

Looja täitnud alguses maailma mesimagusa õhuga, mis inimesi ja loomi karastanud ja kosutanud, nii et nad söömist peaaegu sugugi ei vajanud. Õhk olnud täiesti vaikne, tuul puudunud koguni. Ei selgu küllalt rahvasuust saadud andmeist, kuidas seda aega ette kujutatakse, kas valitses jääv suvi või tunti ka muid aasta-aegu. Näib ometi, nagu oleks vanarahvas esimesel ajal arvanud jääva suve, pakase ja talve alles hiljemini ilmunud olevat.

Vanapagan tunnud kadedust inimesi ja loomi toitva mesimagusa õhu üle; ta teinud suured kotid ja pannud õhu kottidesse, et inimesi ja loomi õhupuuduse kätte tappa. Taevataat saatnud ometi hiired kottide kallale (Miks, 47). Hiired närinud kotid katki, õhk pääsnud välja. Kui hiired väikese augu närinud, pääsnud vähe õhku korraga välja, kui suure, palju õhku. Palju õhu väljapääsmisega tekkinud tuul, mis sest ajast alati mööda maailma rändab. Saanud kott tühjaks, tõusnud vaikus, kuni teise koti suurest august väljapääsnud õhk jälle uut tuult sünnitanud.

Rahvasuu ei oska enam seletada, kas õhu mesimagus lõhn vanapagana kottidesse jäänud või kas vanapagan mingisugust iseäralikku ainet neisse õhukottidesse pannud; rahvasuu teab veel ainult seda, et kottidest väljapääsnud õhk mesimagusa lõhna ja karastava toitva väe on kaotanud, saanud niisuguseks õhuks, kui ta on praegu, — pea soe, pea vilu, pea kuiv, pea niiske; mõnikord ei avalda mingisugust liikumist, teine kord tormab täie jõuga edasi.

Õhus lehvivad maapealsed tiivulised, aga ka vaimud ja hinged. Kehast lahkudes lähevad rahva arvates hinged esmalt


51