õhumerre, siis aga Manalasse. Sellevastu jäävad kõik ülespoodud isikute hinged, kui vanapagan neid enese juurde ei ole viinud, taeva alla õhumerre edasi elama ja Ahasveeruse viisi kohast teise rändama. Neile tulevad lisaks veel kõik lapsed, keda nende emad surmanud, ilma et oleksid õnnistatud mulda matnud. Viimane tingimus teeb väite laste kohta õieti uueaegseks, sest teame ju, et veel aasta kolmesaja eest eestlased surnuid palju meelsamini kalmetesse matsid kui õnnistatud surnuaeda. Põlvneks väide laste hingede hulkumise kohta vanemast ajast, jääks see tingimus arusaamatuks, sest et õnnistatud mullast lugu ei peetud.
Emade tapetud laste hinged elavad õhus edasi, nii-ütelda „seletatud“ kehaga, mida ainult mõnel puhul võib näha, mitte alati. Kuigi emad lapsi surmanud ja hinged õhus hulguvad, saab õhk tapetud lastele niisamasuguseks toitvaks õhuks kui varssi pärast maailma loomist: õhus viibides kasvavad lapsed niisama suureks kui nad ema juures elades oleksid kasvanud. Õhk söödab, toidab neid. Aasta 16—17-ga on õhu elatatud lapsed samasuuruseks kasvanud kui muud sellevanused. Lastest kasvanud neiud tulevad õhust mõnekorra elamuissegi, nimelt tantsima. Põltsamaal teatakse, kord ilmunud sinna kolm ilusat neiut tantsima, mujal aga tavalisesti üksikult. Tants kestab kukelauluni. Kukelaul kutsub nad jälle tagasi õhku lehvima. Nende oma ütluse järele peavad nad õhust ja õhus viimsepäevani elama, kuni nende emade peale kohut mõistetakse. Viimane väide tuletab tingimata meelde kristluse ilmavaateid, aga ühtlasi ka vanade kultuurirahvaste omi. Väidab ju Plutarch juba, et heade inimeste hinged Haadese aasal mõne aja lehvivad (IV, 1154), kuna tal viimnepäev muidugi küsimusse ei tule. Sakslastel peavad võõrale öömaja mitteandjad maailma otsani õhus rändama (Wuttke, Der d. Volksab. 758).
Hurti kogus (4, XVII) leidub teade, nagu oleksid tuuled muiste kõik Vanataadi juures lähkrites varjul peetud, kus aga poisid kord lähkripunni pealt võtnud ja nii tuuled välja päästnud. Mulle ei ole muidu niisugust tuulte lahtipääsmist Vanataadi kojast silma puutunud. Lugu ei näi sugugi eesti rahvaluulel põhjenevat, vaid seisab tingimata Odüsseia alusel. Odüsseiast teame, et tuulejumal Äolus tuuli lähkrites kinni pidas ja neid sealt vahel maailma saatis. Äolus kinkis Odysseusele lähkri kõigi tuultega. Odysseuse magamise ajal avasid laevamehed lähkri ja tuuled pääsid välja. Seda Odysseuse lugu on keegi lugenud ja pärast eesti loona Hurti kogusse saatnud.
52
