Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/53

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Muinasjuttudes esineb tuulekuningaski, kes poisile tuulekoti kingib.

Õhuga ja tuulega arvatakse haigusi tulevat, aga ka ära minevat.

Liivlased nimetavad tuult vahel Taevataadi vallalelastud hobuseks (O. Loorits, Liivi rahva usund, § 27).

Setude arvamise järele rikub vanapagan nüüdki õhku, pannes seda tihti maruna liikuma, et Jumala antud õnnistust hävitada. Liivlaste arvamise järele hakkab õhk Taevataadi tahtest või tuule-ema laste vallatusest liikuma.

Valju, puid mahamurdvat ja katuseid lõhkuvat maru nimetatakse hingetuuleks, sest niisugune õhu liikumine tekkida nõia või kurja inimese hingeheitmisest.

Tuule ulumisele ja vingumisele tunneb rahvasuu ka oma põhjuse. Kui kord naine kõrtsist tulnud joobnud mehele raha ei annud, poonud mees enese ära. Karistuseks määranud Jumal mehele, et poonute hinged peavad tuulena mööda maailma rändama ja rännates vinguma ning uluma.

Inimesed hakanud tuule tekkimise pärast Taevataadi üle nurisema, kui valju tuule mõjul vili äpardunud. Eks Taevataat annud ilmade määramise inimeste eneste hooleks. Need kaotanud tuule, lasknud öösi vihma sadada ja päeva ajal päikest paista. Vili kasvanud küll väga ilusasti, aga terad puudunud täiesti. Sest ajast peale soovinud inimesed, et õhk jälle liiguks, tuul puhuks, ja annud ilmade tegemise Taevataadile tagasi (23805).

Kuna alguses õhu liikumise üle nuriseti, nõudsid hiljemini meremehed just tuult. Õhku panevad liikuma tuulesõlmed.

Mõnel puhul ostetakse sääraseid tuulesõlmi, mõnel puhul saadakse neid aga kelleltki ilma hinnata. Need sõlmed kuuluvad igatahes maagiasse. Sääraseid tuulesõlmi tuntakse põhjamail laialt. Laplaste Päevapoegade nimelises laulus pääseb põgenev mõrsjapaar alles sedaviisi tagaajajate küüsist, et kolm sõlme avatakse, millest iga järgmine ikka tugevama tuule tekitab (Donner, Lappalaisia lauluja, lk. 72). Ei osata sõlmedega õieti ümber käia või tarvitatakse neid mitte kokkukõlas eeskirjadega, võib korraga vastutuul tekkida, mis purjetaja sihist hoopis kaugele viib. Rootslased jutustavad oma muistsest kuningast Eirikr Vedrhattr, et tuul nõnda puhunud, kuidas ta kübarat peas kannud (Saxo grammaticus, 175). Rootsi muistne kuningas tuletab elavalt meelde võrulaste taiga tuule tekitamiseks: vilistaja käänab mütsi peas kolm korda ringi


53