Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


dest sulgi välja lendab; need liuglevad õhus ja sajavad viimaks maha. Padjus ei sula need suled, küll aga väljaspool aegamööda. Paistab päike soemalt, siis sulgedel varssi pisarad varaks ja veeojad asemel (56696).

Soojal ajal magab see vaim vanapiiga lilleaias murul, siis ei ole vaja patju kergitada. Kui aga õhk külmemaks muutub ega saa enam surnute nimesid raamatusse kirjutada, läheb ta oma lossi, teenijad hakkavad patju kergitama ja meile sajab lund.

Nagu teame, tuleb lund taevast. Arusaamatuks jääb, kuidas Toonela vaim vanapiiga taevasse saab, kuna ta eluase on ometi maa all. Tingimata on siin mõisted segi aetud ja Toonela vanapiiga tehtud lume kaudseks sünnitajaks. Mujalt Eestist puuduvad teated lume tekkimise kohta, saadud teade ei kesta arvustust.

Ennemuistsed jutud kõnelevad mõnikord lumememmest, kes udusulgi tuulutab, puhastab; need udusuled langevad lume näol maa peale maha. Pikemalt ei tea eesti jutud ometi selle lumememme tegevusest kõnelda, olgu siis, et seda tegevust võõrsilt laenatud ehetega ilustatud.

Lume tekkimine viib meid germaanlaste maaema Holda juurde. See laseb teenijail oma voodipatju kohendada, ja neist padjust langevad udusuled lume kujul maa peale maha (Wuttke, Der d. Volksab., 23; Афанасьев, Поэт. воззр. III, lk. 253). Kogu lume tekkimine näikse alles üsna uuel ajal saksa mütoloogiast olevat omandatud; laialdasemalt ei ole ma lume tekkimise jälgi Eestist leidnud.

Eesti teadete järele sadanud muiste lund suhkruna taevast, s. o. lumi olnud suhkur. Inimesed hakanud aga suhkru pärast riidlema; igaüks tahtnud rohkem suhkrut saada. Inimeste riidlemise pärast moondanud Taevataat suhkru lumeks. Sest ajast peale sajab taevast ainult lund (Miks, 30).

Rahvasuu kõneleb veel, nagu tekiks kange tuisk vanapagana ja ta sulaste kangest jooksmisest ehk aga ka jahude sõelumisest, isegi jahvatamisest taevas.

Lätiski räägitakse lume-ema patjade raputamisest. Liivlased kõnelevad lume-ema tütarde patjade kloppimisest, mille tagajärjel maa peal lund sajab, tunnevad aga püüli sõelumistki, niisama laste vallatlemist Taevataadi äraoleku ajal (O. Loorits, Liivi usund, § 33).


57