Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/61

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Kui kuiva, põuase ilma järel musti pilvi näha, mis ise nagu haokood kõverad, kutsutakse niisuguseid pilvi „vihmakonksudeks“. Varssi hakkavad konksud vihma tibama ja sellele järgneb pikem sadu. Vihmakonksude järele võib ikka vihma õieti ette kuulutada.

Liivlased kõnelevad niisama pilveloomadest, isegi huntidest ja karudest, aga O. Loorits ei leia neil mütoloogilist tagapõhja olevat. Niisama tunnevad nad mahasadanud pilvetükke (Liivi usund, § 33).

Nagu eestlased teavad taeva rüvetamise pärast kõrgemale olevat tõstetud, nii kõnelevad tšeremissid, enne madalal viibinud pilvi tõstetud nende rüvetamise pärast kõrgemale (U. Holmberg, Die Religion der Tscheremissen, lk. 71).


B. Vesi.

Vesi on puhtuse sümbol. Esivanemad pidasid teda ta taevase algupära pärast enam-vähem pühaks. Arvati ju esimene vesi taevast saadud olevat ja taevast maapealsele veele alati jätku juurde lisavat. Ülepea tunneb rahvaluule taevast ja vett juba enne maailma loomist. Rahva teadete järele rääkinud muiste vesigi. Vaiksest veest ei kõnelda, et see oleks rääkinud. Lainete kohinat, mühinat kuuldes arvas looduselaps seda lainete rääkimiseks. Ei rääkinud mitte ainult mere ja järve lained, vaid isegi jõe lained. Üks vana jutt teab, laine kõnelnud teisele sellest, et näinud mehi jõe kaldasse raha maha matvat. Mees kuuleb lainete juttu, läheb, kaevab mahamaetud raha välja (28388). Ülepea näikse lained neidki asju teadvat, mis nende alal ei leidu. Alguses olnud kõik veed magusad kui mahl, aga inimeste kurjuse pärast võetud hiljemini veelt mahla maik. Alguses voolanud mõned allikad, nagu Puhja Kavildas, Kanepi Vana-Piigastes ja Räpinas mõdu, aga kui kadedad mõdu igaühele ei tahtnud anda, muutunud mõdu veeks. Niisama voolanud mõned teised allikad, nagu Turje, Keldri ja Kärsa oma viina, aga inimeste tigedus annud põhjust, et nende viin veeks moondunud ja selleks tänapäevani jäänud (Eesti koh. muinasjutud, 14, 15).

Siiski ustakse, et jõulus — jõulud arvatud 25. detsembrist 6. jaanuarini — iga kaevu, allika, oja ja jõe vesi viinaks muutub, kuid püsib niisugusena ainult silmapilgu või paar sekundit. Lõuna-Eestis väidetakse koguni, et vesi meeks muutub, mõnes kohas Pärnumaal, et magusaks. Muutumine


61