põldudest ja hoonetest välja (St. Durant, De ritibus ecclesiae, p. 21, 5).
Samasugust väge arvatakse vett nüüdki enam-vähem inimestesse vee pritsimisel, kastmisel avaldavat. Ustakse, et niisugune pritsimine inimest kosutab ja teda pahede eest varjab. Niisugune vaimulik pritsimine tuletab tavalist kastmist meelde, mis Eestis meie ajani paganuse päevist peale püsinud. Esimest päeva karjamaalt koju tulnud karjast kastetakse perenaise või pererahva poolt. Niisama tehakse esimest korda kevadel künnilt koju tulnud künnimeestega, harvemini heinamaalt koju tulnud heinalistega: ikka visatakse neile kas kapaga või pangega vett kaela (Eesti kirjandus 1908, lk. 443; Bertram, Wagien, lk. 76).
Aga ka peig ja noorik kastavad teineteist pärast pulmi (Luce, Wahrheit, lk. 87). Kreutzwald laseb koguni Kalevipoja kuningaks kasta (Kalevipoeg VIII, 409—502). Rahvas tunneb veel mõnd muud kastmist. Seesugused kastmiskombed on peaaegu kogu Euroopas tuttavad (Wuttke, D. deutsche Volksaberglaube, 114). Kastmiseks ei tarvitse allikast vett ammutada; selleks kõlbab iga vesi. Vee varal katsunud endised targad teada saada, kas haige terveks saab; nad kallanud vett pange; kui vesi panges paremale poole voolanud, — kuulutanud see tervekssaamist (Luce, Wahrheit und Muthmassung, lk. 115).
Haiguste arstimiseks eelistatakse igatahes allika vett. Eestis puuduvad küll iseäraliku-jõulised allikad, nagu säherdusi võõral maal mõnd leida, aga juba vara märgati mõne allika vee kangemat mõju. Allikate vett tarvitati eriti haigete silmade arstimiseks, mil puhul allikale ühtlasi hõbevalget ohverdati. Kõigiti viidi allikaile puhtaid ohvreid. Mõnesse allikasse tungis aja jooksul ometi muda ja kõntsa; seda tuli puhastada. Puuduvad teated, kas iga allika puhastamine ilmadesse mõju avaldas, küll aga teame seda mõnest allikast, näiteks Laiuse Siniallikast. Suure pikaldase saju puhul läinud kolm ühenimelist lesknaist Siniallika avaust vähemaks tegema, põua ajal aga allikat puhastama ehk rookima; rookimiseks võetud labidas, reha, konks ja leivatükk kaasa. Rookimine avanud sedamaid taevaluugid (Eesti kohalikud muistejutud, 11). Germaanlased pidasid allikavee kahanemist ja allika kuivamist nälja ettekuulutajaks (Grimm, D. Mythologie, lk. 491). Pühajõe ehk Võhandu kohta väitsid vanad eestlased, et kui sesse jõkke midagi iseäralikku visatakse, sadama hakkab. Kord uppunud jõkke härgi ja kohe tulnud lund ja pakast. Jõgi ei
63
