Eestis esineb munade munejana, nagu öeldud, lihtsalt lind, mõnekorra pääsuke. Ingeri lauludes puutume sagedasti pääsukesega kokku. Ingerlased tunnevad hästi loomislaulu, niisama karjalasedki. Kuna Eestis muneb lind muna põõsasse, valib ta selleks Ingeris ja kaugemal tavalisesti mätta (J. Krohn, Kalevalan toisinnot I, 1—221).
Munast loomise asjus vaja tuletada meelde Salme ja Linda sündimise lugu. Lesknaine leiab karjateelt tedremuna ja paneb selle kana alla hauduma. Sellest tedremunast sündiski Linda, kanapojast Salme. Kalevipoeg teatab (XII, 922ᅳ965), et leiti lõokese muna, millest tekib esmalt hiireke, siis kassike, koerake ja viimaks lambatalleke. Kuid see Kalevipoja-episood ei suuda midagi tõendada, sest et seda ei ole rahvasuust kirja pandud.
Täielikuma seletuse kui meie rahvalaulud annavad meile Karjala omad, kus esineb Väinämöinen. Väinämöinen satub merre. Part otsib kaua vees pesapaika, näeb viimaks vees Väinämöise põlve, muneb sinna munad, mis hiljemini vette veerevad. Enamasti kõik laulu teisendid jutustavad, et muna ülemisest poolest tekkinud taevas, alumisest maa, muna valgest päike, kollasest kuu, muist osadest tähed (J. Krohn, Kalevalan toisinnot, I 1., 1—65). „Kalevalas“ astub Väinämöise asemele Ilmatar, kelle põlvele munetud munadest niisama taevakehad tekivad (I, 103—280).
Ida-Karjala lauludes otsib pääsuke enesele laeva pesapaigaks; laevast veeretab tuul muna merre ja seal tekib munast saar. Eesti kolme põõsa asemele astub Ingeris ja põhja pool laev ehk mätas. Professor K. Krohn oletas varemalt, et loomislaul on Eestis tekkinud ja siit põhja poole rännanud (Kalevalan runojen historia, lk. 213). Hiljemini muutis ta, arvesse võttes suurt erinemist eesti ja karjala laulude vahel, arvamist selles suhtes, et soome loomislaul ei ole eesti laulust arenenud, vaid on oma ette sepitsetud Lääne-Soomes; ingeri tüüp on mõlemast ja muist aineist ühte sulatatud (Kalevalankysymyksiä II, lk. 19). Selle uuema oletuse kohta avaldab O. Okkonen kahtlust, võimalikuks pidades, et eesti ja põhjapoolsed laulud on sama alglaulu eriastmelised järeltulijad (Kalevalaseuran vuosikirja I, lk. 133). Omalt poolt jagan O. Okkose kahtlust, arvates, et tüüp erioludes ja eri-suguharudes võis eriviisil areneda ja sedaviisi moodustada nagu kaks eritüüpi, kuid põhitoon jääb mõlemas samaks.
Kuidas vesi, lind ja Ilmatar maailma said, selle poolest jätab rahvaluule meid hämarasse kobama. Ülepea esitab rahva-
7
