Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/8

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


luule meile tihti probleeme; me peame ise pead murdma, kuidas nendega toime saada.

Mõne rahvalaulu järele laulab maailma kuulus „mina“ mäed ja orud ilusaiks, metsakandvaiks, viljakasvatavaiks. Ülepea ei tunne rahvaluule korraga valminud loomist, vaid maailm areneb ühe või teise teguri toimel aegamööda praegusele kujule. Niisama ei avalda Eestis jumalus tavalisesti maailma loomises mingisugust algatust, vaid taevakehad tekivad kas mingisuguse linnu tegevuse varal või aga ka iseenesest. Fählmann laseb Ilmarise maailma loomises tegevusse astuda, kuid see Ilmarise tegevus on Soomes küllalt tõendatud, vähem aga Eestis kindlale alusele rajatud. Kõigiti on Eestiski maailm arenemata olekus juba olemas.

Kreutzwald laseb Vanaisa koguni kalu külvata:

Vanaisa külvas kalu,
Külvas kalu kasvamaie jne.

Teise korra jälle paneb ta Vanaisa metsa külvama:

Vanaisa külvas metsa,
Külvas metsa kasvamaie,
Võsandiku võsumaie,
Tammikuida tõusemaie,
Saarikuida seisamaie.

(Mythische und magische Lieder, 2.) Kreutzwald tembeldab selle laulu müütiliseks rahvalauluks, kuid sellelgi laulul pole rahvaga vähematki tegemist, vaid see põlvneb Kreutzwaldi omast sepikojast.

Setud tunnevad maailma loojana ainult Jumalat ja ta abilist Eesust. Mäel lauldakse mõnel puhul:

Siija om Jummal mäe loonud,
Eesus kingu keerutanu jne.

Eesus loonud maale „ehteks“ suuri mägesid, kõik künkad aga vanapagan; Jumal loonud ilusa valge päevakese, päeva aja, vanapagan aga pimeda öö. Inimeste õnneks rikkunud Jumal vanapagana tööd, valgustades ööd kuuga ja tähtedega.

Laotuse tegemise kõrval Ilmarise poolt tunneb rahvasuu maailma loomise kohta veel teisi seletusi.

Räpinast üleskirjutatud teade teab, Vanataadil olnud kuhugi üles seatud suur ratas. Kord ajanud ta rõõmutujus seda ratast ümber, keerutades ikka rutemini, rutemini. Korraga katkenud ratas. Tükid lennanud kaugele, kaugele laiali. Üks ainus tükk jäänud Vanataadi jalgade alla; sellest tükist tekkinud meie maa, teistest kaugele karanud tükkidest päike, kuu ja tähed (Miks, 1).


8