sinna, kuhu niisugune ingel sadanud. Maaviha tuntakse tavalisesti mitmesugustest nahahaigustest. Maaviha inimese külge hakkamist nimetatakse maahingamisekski (Kreutzwald-Neus, Mythische und magische Lieder, lk. 76; vrdl. ka Hupel, Nordische Miscellaneen, III, lk. 227).
Maaviha vastu loetakse erisõnu, nagu:
Kolm kuningat taplevad:
Taeva kuningas,
Maa kuningas,
Mere kuningas.
Taeva kuningas ütleb:
Võimus on minu! (Haljala.)
Ehk jälle üteldakse maha heites või istudes: „Muld, ära tee mulle kurja!“ Tingimata tuleb nõnda üteldes kolm korda maha sülitada; sülg on nagu ohvriks: maaviha hakaku sülje külge, aga mitte inimese külge.
Kui ettevaate-abinõud tähele panemata jäetud ja maaviha ometi kellelegi külge hakanud, arstitakse maaviha tagajärgi sedaviisi, et sütevett tehakse, sellega maaviha saanud isikut pestakse, siis pesija veega maja põhjapoolse nurga äärde läheb ja kolm korda vett viskab üle pahema õla, üteldes:
Maa isandakene,
Maa emandakene,
Sinule valgus,
Meie N. N. terveks! (Haljala.)
Mõnikord pöördutakse otsekohe maaviha poole nõiasõnadega, näiteks:
Tere, maa-alune,
Tere, maapealne,
Maaviha, maapaha,
Maamäda, maakärn;
Maast oled sa võetud,
Maha pead sa minema,
Jumala Isa, Poja ja Püha Waimu nimel. Aamen.
Need viimased sõnad tulelavad ühtlasi meelde n. n. „maaaluseid“, maapinna all asuvaid väikesi olevusi. Palamuselt üleskirjutatud nõiasõnades antakse maast saadud haiguste puhul maaolevustele õige toredaid nimesid, nagu:
Maa isake, maa emake,
Maa eldene emanda,
Kulda krooni härrakene,
Kulda krooni prouakene,
Kulda krooni preilikene,
72
