Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/75

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


kreeklaste Antäost, kes maaga kokku puutudes maast alati uut jõudu ammutab, otse kui Kalevipoeg rammukasvatavast pudelist (Moritz, Götterlehre, lk. 72). Eestis tuletab lapse maa peale panekut meelde Boecleri teade, et enne kui sündinud laps ema kätte antud, ta ema jalge ette maha pandud (Der Esten abergl. Gebr., lk. 49), kuid väga küsitavaks jääb, kui palju ühist on viimasel teol germaanlaste lapse maa peale panekuga, kas eestlased nimelt selle teoga maad jumaluseks tahtsid tunnustada või enam roomlaste viisi terra materi peale mõtlesid (Tacitus, Germania, lk. 40).

Tihti pannakse maa õitsmist tähele. Maa õitsmiseks nimetatakse murul ja teede ääres hommikuti silma puutuvaid mullatorukesi. Kevadel kuulutab maa õitsmine head räimesaaki; tuletab maa õitsmine mesilase kärge meelde, — siis on paras külvi teha.

Olgu veel nimetatud, et maast ei tohi mingisugust asja üles võtta, vaid tuleb see lõhkuda või põletada, sest asja küljes pesitab mingisugune haigus või nõidus, mis asja maast ülesvõtja külge võib hakata.

Maa saab päikeselt elu ja annab seda elu edasi maa peal elajaile, inimestele, loomadele, taimedele jne. Kui salaja verd ära valatud ja see veri maa peale sattunud, annab see ennast seal rahva arvates mõnikord õhkamise teel kuulda.

Teadus tunnistab maakera ümmarguseks. Niisugusele arvamisele ei ole muistsed eestlased jõudnud; nemad pidasid maakera enam tasaseks. Tasasemais maakondades, nagu Lääne-, Pärnu-, Järva-, osalt Harjumaalgi arvatakse, et maa olnud alguses tasane, tuuled aga puhunud mõnda kohta enam mulda kokku, nii et mõni koht tõusnud kõrgemaks, teine jäänud madalamaks. Teise arvamise järele vajunud pehme maapind mõnes kohas enam auku, teises kerkinud natuke kõrgemale. Meie päevini ustakse, et kevadel hommikuti kogu maapind kohub ja muidu nägematud kaugemad kohad silmapiirile ilmuvad. Isegi mere kohumist väidetakse mõnikord kevadel või suvel täiesti vaiksel päeval.

Lõuna-Eestis, kus mäed ja orud sage nähtus, ei kuuldu enam väidet päris tasasest maast, kuid arusaamine maa kumerusest puudus varemal ajal siingi. Mäed ja orud muutsid maapinna lõuna-eestlaste arvates küll ebatasaseks, aga mägede puudumise puhul pidi maapind jäätanud merepinda meelde tuletama.


75