linna lahes kord maru tõuseb, peetakse kirikust armuleiba tasku pistnud naisterahvas maru mässamise pärast süüdlaseks ja visatakse merre. Viskamise ajal hüüab naisterahvas: „Kui oled tõesti Kristuse ihu, päästa ennast ja mind!“ Legend laseb naisterahva jalgade alla kindla pinna tekkida ja varssi kerkib Naissaar mere põhjast naisterahva all üles. Naisterahvas pääseb surmast ja tunneb nüüd selgesti, et kirikuleib on tõesti Kristuse ihu (Eesti koh. muistejutud, lk. 18).
Teisal tekivad uued saared heintest või aga ka puhmast. Porkuni lossi järve või tiiki satuvad heinasaod, neile juhtub natuke mulda peale ja juba tekivad neist ujuvad saared, mis seniajani tihti oma asupaika vahetavad (nagu eespool, lk. 19).
Umbes samasuguse alguse saab Piirisaargi. Kalevipoeg magab Peipsi kaldal, kuhi pea all. Sorts uinutab vägimehe unerohtudega ja viskab kuhja ta pea alt Peipsi järve. Lained uhavad puhma prügi ja liiva juurde, kuhi peatub ja muutub Piirisaareks (nagu eespool, lk. 50).
Veel teatakse, Kalevipoeg sammunud mööda Soomelahte, liivakott seljas või kuuehõlm liiva täis. Kogemata pääseb liiv kotist või hõlmast välja ja tekitab merest sedaviisi mitu laidu, nagu teisel puhul kindlal maal mitu mäge.
Salusaar Peipsis saab alguse Kalevipoja ebaõnnestunud sillaehitamisest läbi Peipsi. Teisal ei teki Kalevipoja — teine kord vanapagana — sillaehitusel saart, vaid mingisugune lood ehk vare merre või järve.
Vanapagan toonud, väidetakse, Abruka saare praegusele kohale; õieti tahtnud ta saart mujale viia, aga mingisuguse juhtumuse pärast jäänud saar praegusele kohale. — Merre sattunud vanapagana kübara ääred katavad liiv ja muda pea kinni, nii et kübarast tekib saar. Seda saart kutsutud alguses Kübarsaareks, hiljemini muutis rahvas nime Küpassaareks.
Vanapagan on mitmed lood merre tekitanud. Viru rannast Soome silda ehitades suudab ta ainult väikese osa merd kividega täita ja nii Vikkuriloo tekitada (Jung, Muinasaja teadus III, lk. 133). Tõllu eest põgenedes teeb vanapagan enesele tee merre ette ja paneb seega aluse Harilaiule. Uppunud vanapagana keha ümber kannab meri muda ja kive kokku ja moodustab „laevarahu“ (Eesti muistsed vägimehed, lk. 116). Võrtsjärvest kavatseb vanapagan silda läbi ehitada, kuid ei pääse sinna heidetud kivivaredest kaugemale. Veel mitmes kohas katsub vanapagan silda ehitada, aga kaugemale kokkukantud kivivaredest ta ei jõua.
80
