Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/98

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


sel kandvat uue aja pitserit. Seesuguse loomisloo kohta ei ole ma mujalt teisendeid leidnud, seega ei tohiks see lugu põlvneda kaugemast minevikust.

Skandinaavlaste arvamise järele loodi esimesed inimesed puudest. Böri pojad leidsid mere äärest kaks puud, millele nad elu ja vaimu andes neist inimesed lõid. Mees sai nime Ask, naine aga Embla; neist kahest tekkis inimessugu (Simrock, D. Mythologie, lk. 17). Sakslaste väite järele sündis esimene inimene Mannus jumalast Tuistost enesest (Zeitschrift f. d. Phil. II, lk. 193). Slaavlased teavad, esimene inimene sündinud Jumala maa peale sattunud higist (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 476). Paljud Indo-Euroopa rahvad, ka slaavlased, väidavad veel, et inimese keha võetud mullast, kondid kividest, veri mereveest, higi kastest, sooned juustest ja juuksed rohust (nagu ülemal I, lk. 139).

Esimesed inimesed tuletavad sakslaste vägimeest Siegfriedi meelde: nende keha katnud üleni küünesarnane aine. Mingisuguse süü pärast muutnud Jumal aga inimese keha: küüs kadunud, nahk astunud asemele. Sõrmedele ja varvastele jäänud küüned mälestuseks järele (Miks, 5).

Esimesed inimesed olnud väga viledajalgsed, joosnud kiiremini kui suurem jagu loomi. Neil puudunud sääremarjad. Pea ei viitsinud inimesed enam käia, vaid tahtnud ikka hobuse seljas ratsutada. Kergete jalgade pärast kukkunud inimesed tihti hobuse seljast maha. Seda nähes sidunud Jumal puntrad inimeste jalgade külge. Need kasvanud sääremarjadeks. Sääremarjade tekkimisega kaotanud inimesed kiire jooksu (Miks, 6). Siiski veel pärast seda läinud saarlased 24 tunniga Virtsust Viljandisse.

Esimeste inimeste jala talla-alune olnud ühetasane. Kord hammustanud legendi teatel vanapagan peaingli Miikaeli jala talla alt tüki välja. Et peaingel üksi ei kannaks keskelt õõnsat talda, loonud Jumal kõigile inimestele säärased tallad (Miks, 7).

Esimestel inimestel, kes vahel nimeta, vahel piibli nimega, Aadamal ja Eeval olnud ühesugune hääl. Kui Eeva Aadamale õuna annud, neelanud Aadam suure isuga süües poole õuna kurku. Sinna jäänud see kinni. Inimestel on tänapäevani veel nagu pool õuna kurgus. Küll katsunud Aadam õunapoolt kõrvaldada, aga asjata. Hiljemini harjunud Aadam õunaga ära ega teinud see talle enam vaeva. Kuid hääl kõlanud palju jämedamalt. Jämedam hääl jäänud Aadamale ja kõigile meesterahvaile (Miks, 8).


98