kus ja häda aga rikub inimese ära, teeb tema südame kalgiks, tema sõna hoolimataks ja käe valjuks. Vene sisemaa talupoegade õiguseta olek mõjus ainult rõhuvalt meie põlve peale. —
Võimu aluseks oli varanduslik seisukord. Selle oli rootsiaegne mõisate tagasivõtmine alt ära kangutanud ja Põhja sõda hävitanud, mis üle oli jäänud. Rootsi-aegsed reformid kaotatakse ära.1710. a. allaheitmise leping andis mõisad endistele omanikkudele ehk nende pärijatele tagasi ja avas nende omavolile talupoegade vastu uksed ja aknad. Maksud, mis uus riigivalitsus mõisate peale pani, libisesid talupoegade kaela. Need pidid seda muidugi ära kannatama. Sest kaebtuseõigust pärisherrade vastu neile ülepea enam ei jäetud, ei nõudmistes, ei kaelakohtu-asjus. Talupoja ainus kohus oli nüüd mõisaherra, kes teda karistas, nagu õigusetundmus ehk tujud teda juhtisid. Mõisaherrat ei köitnud enam Rootsi vakuraamat orjuse ja maksude nõudmises talupoja vastu. Rootsi adramaa seadlus tõugati ümber, mille järele talupoja käest mõisa kasuks rohkem töösid ja maksusid ei tohitud nõuda, kui 60 riigitaalri väärtuses adramaa eest. Uus riigivalitsus määras adramaa selle järele ära, mitu töövõimulist inimest tema peal elas. Adramaa kindlaksmääramine.1715 tehti kindlaks, et adramaa peale 16 töövõimulist meest ja naist tuleb. Selle põhjusmõtte järele võeti 1725 maahindainine käsile, et kroonumõisate rendi ja eramõisate maksu kõrgust teada saada. Orjused.Kuidas rentnikud ja pärisherrad maksud talupoegade peale ära jaotasid ja sisse nõudsid, see jäeti täiesti nende hoolde. Riigivalitsus selle külge ei puutunud. Mõis ise tööinimest ei pidanud. Mõisatöö teevad talupojad oma hobustega ja oma riistadega ehk jälle jala. Ikka olgu aga teomehel oma leivakott ja hobusel moon juures. Hobusemees on nädal otsa mõisas arklis terve aasta läbi, jalamehed jüripäevast mihklipäevani. Niipalju oli talupoja orjusel kindlat määra. Aga mõisnik võis orjust nii kõrgele ajada, kui tahtis ja soovis. Kütisetegemisel, sõnnikuveol ja lõikusel aetakse tervest vallast veel inimesi abiteole mõisa. Nemad on töö ajal mõisa leivas. Mihklipäevast jüripäevani saadab iga talu korda mööda korratüdrukud mõisa karja talitama ehk muusse teenistusesse. Mõisa põllusaaduste ja põletatud viina äraviimiseks käivad talud vooris, kas Riiga, Pärnu, Tallinna ehk Narva. Poolepäeva-koha peale tuleb harilikult 4—5 voori aastas ära käia. On aga ka mõisaid, kus vooride arv piirita on. Talupoeg peab minema, nii sagedasti kui mõisa käsk õue kantakse. Viimaks peavad talvel tüdrukud ja naised mõisas käima linu ja takku ketramas.
106
