Töö järele valve talupoegade üle.Kõik mõisatööd tehti kange valvuse all. Peale mõisaherra enese vaatasid teomeeste ja korratüdrukute järele veel hopman, kilter ja kubjas. Ketrajad seisid mõisaproua valitsuse all. Kange oli see valvus ja valitsus. Tahtmised olid suured. Ei jaksanud kurnatud tööline ehk lahja veoloom mõisavalitsuse nõudmist täita, siis pidi malk ja vits jalad alla tegema ja vangiurgas paremaid mõtteid pähe panema. Neidsamu abinõusid tarvitati nende vastu, kes mõisavalitsusele kuidagi vastumeelt ja vastikud juhtusid olema ehk mõisavalitsuse nõudmiste alla igapidi ei paindunud. Rasked mälestused on meie rahval sellest ajast järele jäänud, mis rahvalauludes veel praegu edasi elavad.
Muud talupoegade kohustused.Nii oli lugu mõisaeluga ja mõisatööga. Aga sellega ei lõpnud veel mitte orjuste rida. Talupoeg pidi iga aasta oma kodust veel mõisa vedama rukkid, otri, kaeru, humalaid, kanepit, linast lõnga, võid, mune, kanu, hanesid, lambaid, heinu, puid, kotta, loomalõõgu, pütta ja — raha. Sinna juurde arvame veel kirikumaksu vilja, linad ja kanad, kroonu küüdid, sõjaväe veod, kroonu palgiveod jne. Kui palju aega ja jõudu, vara ja vilja võis peremehe oma pere ülespidamiseks jääda? Aasta läbi pidi tema mõisa hobusemehe ja jalatöölise — olgu teomehe ehk korratüdruku — kotitama ja hobusekondi üleval pidama. Abiteod, veod ja muud maksud nimetamata. Tegija oli aga õieti ainult tema ise, olgu siis, et suuremad lapsed kõrvalt aitasid ehk jälle sulasemehed taluõues kõrvalt vedasid, kui rahvakehval ajal neid aga leidus. Sest kuna esialgse maahindamise järele iga adramaa peal 8 meest pidi elama, tuli neid paiguti ainult vaevalt neli, kes kõik töö ja orjuse ära pidid tegema mõisas ja kodus.
Talupoegade kehv elujärg.Sedamööda oli siis ka taluinimeste elu ja olemine. Elumajaks pimedad, suitsused rehed, mida elanikud külmal ajal nõrgemate koduloomadega: lammastega, kitsedega, põrsastega, kanadega peavad jaotama. Toiduseks rappeleib, kuhu tuli külge hakkab. Ihukatteks kõva, karm vammus, suvel takune ehk linane rüüd, jalatsemiks pastlad, suvel viisud. Kui põld õnnistas ja kogutud tagavara sügise poole ulatas, siis oli veel vähegi elu. Aga nagu inimestega veel praegu lugu on, kes alalist puudust kannatavad, et nad mõõtu ei oska pidada, kui nad kord küllusega kokku saavad, nii ka siin. Kergemeeles pillati pisuke vilja tagavara ära ja vahetati kõrtsis viina vastu ümber, ehk müüdi raha hädas mõne kopika eest, nii et kevade poole kahvatanud nälg uksest sisse vahtis, inimesi kurnas ja loomad
