Inimese-õiguste väljakuulutamine, uuema aja riigimõiste ja füsiokraatiline õpetus — need kolm — on talupoegadele Lääne-Euroopas majandusliku ja poliitilise — riigiõigusliku vabaduse kätte võitnud.
Eesti endine pärisorja-rahvas ei ole mitte selle õnne osaliseks saanud. Meie nõndanimetatud „vabakslaskmine“ — Tallinnamaal 1817, Liivimaal 1820 — tõi ainult isikliku vabaduse. Majandusliku vabaduse pärast pidi meie rahvas ise võitlust algama ja on seda raskete ohvritega tänapäevani edasi pidanud. Poliitilisest vabadusest võis ta ainult kaugelt und näha. Käes ei olnud nii hästi kui mitte midagi.
Katsed talupoegade rasket seisukorda parandada.Eesti rahva pärisorjuse kergendamiseks ja kaotamiseks on riiklik võim esimese tõuke annud. Katarina II sai 1764 oma teekonnal Eesti ja Läti talupoegade viletsuse ja ahastusega tuttavaks. Ta andis kindralkubernerile, krahv George Browne’ile (loe Braunile), kes sündimise poolest iirlane, usu poolest katoliiklane, käsu, et ta Liivimaa maapäevalt 1765 talupoegade põlve kergendust peaks nõudma. Kindralkuberner Browne’i ettepanekud ja ähvardused.Browne’i ettepanek soovitas iseäranis orjuste kindlat määra, kodukaristuse ja inimesemüümise kitsendust ja omanduseõigust selle kohta, mis talupoeg „oma lihaga ja verega on teeninud“. Teiselt poolt käis rüütelkonna peale Aiskraukne ja Roineskalne pärisherra, parun K. F. von Schoultz, kes oma talupoegadele vabama elukorra oli kinkinud. Ta näitas „kaasvendadele“ selge sõnaga, et kui nemad ka nüüd talupoegade heaks midagi ei tahaks teha, siis riigivalitseja ukaas nende võimu purustaks. Kuid alles Browne’i uus ähvardus sundis mõisnikka vähe järele andma. Paberi peal lubati poole suuga talupoegadele liikuvat vara koguda; orjused pidada ära määratama; kodukaristust tulevat mõõdukalt tarvitada; talupoega ei tohtivat turul ega üle kubermangu piiri müüa, ega müügil abielurahvast lahutada. Ka kaevata võivat talupoeg mõisniku ülekohtu vastu. Aga häda temale, kui tal õigust ei olnud. Ja kas võis talupojal mõisniku vastu mõisnikust kohtuniku ees küll kunagi õigust olla? Maamarshal Budbergi hädaldamine.Aga selsamal 1765. aastal juba kurdab maamarshal parun Budberg maanõunikule von Ungernile, kes riigiseaduse-komisjonist Moskvas osa võtab, kui väga kahjulikud „maale“ need maapäeva otsused olevat ja kui väga kiiresti nad peaks jälle ära kaotatama. Ta palub von Ungernit Jumala keeli, et ka tema hoolt kandku, et talupoegadele isiku ja varanduse kohta õigusi ei antaks. Talupoegadele antavad eesõigused tegevat „maa“, s. o. rüütelkonna väga rahutumaks. „Maa“ jäi rahuli-
116
