kuks, „eesõigused“ ei ulatanud üle rüütelkonna-hoone läve, vaid jäid sinna hallitama, aga päris „maa“-rahvas läks rahutumaks. Ühtelugu katsusid talupojad lausa mässuga iket kergendada. 1777 nõuab kindralkuberner, et hakaku mõisnikud ükskord ometi 1765. a. maapäeva otsusi täitma. Külmalt kostab rüütelkond, et otsused tõepoolest tihti olevat tähele panemata (hintenangesetzet) jäetud, ja rahustab kindralkuberneri uute lubamistega.
Statthalterschafti sisseseadmine 1783. a.1783 muudeti meie kodumaa valitsemiseviisi. Keisriproua Katarina II käsul pandi maavalitsuse-korraldus (Statthalterschafts-Verfassung) maksma. Ülem-maakohtute liikmeteks — endiste sillakohtute asemele — kutsuti ka kaks talupoega. Aga see oli ainult nimepidi. Mõju ei võinud neil olla. Küll aga tõi uus valitsus, mis Vene sisemaaga lähendamise pärast ette võetud, uusi maksusid ja — uusi segadusi. Vene talupoegade elu oli veel kibedam ja kitsam kui meil ega võinud meie mõisnikkudele talurahva põlve kergenduseks hoogu anda. Pearaha sisseseadmine, selle sissenõudmine, kuulujutud ja rahutused.Vene sisemaa eeskujul hakati iga mehe pealt pearaha nõudma, aru järele 70 kopikat hinge pealt. Kuna aga Venemaal seda maksu mõisnikud õiendasid, nõuti teda meil talupoegade eneste käest mõisavalitsuste kaudu sisse. 1784 määras maavalitsus, et mõisnik maksujõuetule talupojale pearaha laenaks ja siis laenu tööde ja orjuste kujul laseks tasa teha. See avas mõisnikkudele uue tee talupoegi õiguse nimel armuta koorida. Mitmed mõisad panid võlgnikkudele koormad peale, mis makstud pearahast kaugelt üle käisid. Ärevus tekkis. Nagu alati ärevuse ajal, hakkasid kõiksugused kuulujutud maad mööda ümber liikuma. Ühed jutustasid, nüüd olla kõik talupojad kroonu alla üles kirjutatud. Teised teadsid juurde lisada, et pearaha maksmisega kõik orjused mõisale ära on kaotatud. Hea meelega usuti niisuguseid sõnumeid. Kui mõisad siiski senisel viisil oma kasuks orjusi ja maksusid nõudsid, talupojad aga nõudmisi ülekohtuseks tunnistasid, purskas mässutuli tervel Liivimaal leekima. Krahv Browne ütleb, et ta pea mitte ühte ainust mõisat ei teadvat, kus vaikne kord valitseb. Valjusega summutasid sõjaväed tuld. Räpinas lõid sõjamehed talupoegadega päris lahingut: 5 talupoega jäid surnult lahinguväljale, 8 raskesti haavatult. Soldatitest said 4 haavata. Karulas aeti „mässutegijaid läbi lipu“! Siis öeldi, et „maale“ jälle rahu olevat tulnud. Maavalitsus aga tuletas tasakesi rüütelkonna esinikkudele meelde, need mõjugu ometi üksikute mõisnikkude peale, et nad talupoegade maksud õiglase-
