Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/124

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sissejuhatuse juurde. 26. märtsil (7. apr.) 1819 kinnitas keiser „Lihvlandi-ma Tallorahva Seädusse“, mis järgmisel aastal Äksi õpetaja praost O. V. Masingi ümberpanekus ilmus.

Enne kui teda pikemalt harutame, vaatame üle piiri, mis Tallinnamaal sündis.

Talupoegade olukorra kujunemine Eestimaal.Pärispõlv on Tallinnamaal rahvast veel raskemalt rõhunud kui Liivimaal. Talud olid väiksemad, mullapind kehvem, saagid kasinamad. Et mõisad tihedalt koos seisid ja mõisnikkude rohkearvulised pered „seisusekohaselt“ püüdsid elada, siis läksid nõudmised suureks ja maksud kõrgeks. Peale selle olid vägivaldsed laenumehed juba Daani kuningate ajal, kes kaugel elasid, piirita voli talupoegade üle oma kätte kiskunud. Kaitsmist ega õigust pärisorjadel siin ei olnud. Hirmsas mälestuses elavad Tallinnamaa „haakrehi-kohtud“ edasi.

Uuendused maapäevadel talupoegade seisukorra parandamiseks.Hiljemini kui naabrikubermangus hakati siin talurahva põlve kergendama. Veel kasinamat vilja kandis siin see püüdmine. Tallinna maapäev 1795. a. keelas ära talupoegade orjusi tõsta, lubas neil liikuvat vara korjata ja pärandada ja kitsendas pisut nendega kauplemist. 1802. a. maapäev kinnitas, et talupojad maad, mida nad harisid, eluaeg otsa võisid tarvitada ja pärast surma lesele ehk lastele pärandada. Talupoegadele anti seega ka seaduslik õigus maapinna kohta, mis tõepoolest nende oma oli. Uuesti asutatud kihelkonna-kohtutes tohtisid talupojad mõisnikkude vastu kaevata. Segaseks jäi aga, mis maa tarvitamise eest mõisale tuli tasuda. Vakuraamatud.Seda püüdis 1804. a. maapäev selgitada, kui ta otsustas, et iga mõisa talumaad ja talupoegade maksud vakuraamatusse üles tähendataks, mida seks seatud kohus läbi vaatab ja kinnitab. Eestimaa mõisnikud maahindamise vastu.Aga kuna Liivimaal talumaade orjused maa väärtuse järele määrati ja selle väärtuse kättesaamiseks talumaad läbi mõõdeti ja hinnati, pidasid Tallinnamaa mõisnikud seda liig kalliks ja määrasid umbarvamist mööda talude suurust ja väärtust. Nad püüdsid endid ja teisi uskuma panna, et igal talul tõesti niipalju maid ja sissetulekuid on, nagu temal seniste hobusepäevade arvu järele peaks olema! Need iganädalased hobusepäevad arvati osalt jalapäevade ja muude orjuste peale ümber ja vakuraamatud olid valmis. Talupoegade raske majanduslik seisukord.Üle jõu käivate orjuste kirjalik ülestähendamine vakuraamatusse ja teised sellesarnased eeskirjad „Eestimaa Tallorahva Seädusses“ 1805. a. ei võinud talupoegadele kergendust tuua. Viljaikaldused kasvatasid puudust ja häda. Napoleon I meretee kinnipanemine tõstis soola

124