ja teiste toiduainete hinna kuulmata kõrgeks. Sõjaväe läbikäigud ja korterisolemine kurnas talupoja viimase jõuraasukese välja. Talurahva rahutused, mis lõkkele puhkesid, sundisid riigivalitsust põhjuste järele uurima. Riigivalitsuse hoolitsemine talupoegade eest.1809. a. käskis keiser Peterburis komisjoni tööle hakata, kes talupoegade kohused mõisa vastu kindlamini pidi ära tähendama. Nagu Liivimaal, pidi ka siin orjused talumaade tõsise väärtuse vastu ära kaalutama ja uued vakuraamatud seatama. Talupoegadele taheti pärandatav rendiõigus anda. Tallinnamaa maapäev, mis 1810 kokku kutsuti, ei leppinud sellega, vaid püüdis kõigest väest komisjoni eelnõust kõrvale põigata, et aga talumaade omanduseõigust mõisnikkudele kinnitada ja nende kulukast mõõtmisest ja hindamisest mööda pääseda. Mõisnikud riigivalitsuse kavatsuste vastased.Aga kindlasti jäi riigivalitsus oma nõudmiste juurde. Mõisnikud näevad selles oma hukatust ja annaksid talupoegadele ennem isikliku priiuse, kui riigivalitsus aga oma nõudmistest talupoegade tuluks taganeks. Endise kindralkuberneri, prints Georg von Oldenburi kaudu saavad nad teada, et keisril pärispõlve kaotamisest hea meel oleks. Veebruruarikuus 1811 tuli maapäev uuesti kokku. Rüütelkonna peamees, parun O. Stackelberg pidas osava sissejuhatuse-kõne. Ta näitas, et riigivalitsus kõikumata tahab talupoegade orjusi kergendada; maade mõõtmine ja hindamine kui ka uute vakuraamatute läbivaatamine ja kinnitamine Peterburis komisjoni läbi tarvitavat palju aega ja sünnitavat suurt kulu. Kas ei oleks tulusam, kui mõisnikkude ja talupoegade vahekord vaba kokkuleppimise teel ja prii kontrahi põhjal kindlaks tehtaks? Talupoeg saaks oma liikumises vabaks ja otsiks sealt leiba, kust kergem saada, mõisnik päästaks oma maa regulatiivide kitsenduste alt ja saaks sest suuremat kasu. 24. veebruaril (8. märtsil) 1811 otsustas maapäev: 1811. a. maapäev otsustab talupoegadele isiklikku vabadust anda.1) rüütelkond annab oma õigused talupoja isiku üle käest; 2) talumaa saab mõisniku kitsendamata ja piiramata pärisomanduseks; 3) talumaa tarvitamist korraldab vaba kontraht mõisniku ja talupoja vahel. Peale selle, kui keiser maapäeva otsused heaks kiitis, hakati uut seadust valmistama. Sõdade pärast, mis Venemaa Napoleoniga pidas, edenes töö visalt. Alles 23. mail (4. juunil) 1816 Vabastamise-seaduse kinnitamine.kinnitas keiser „Eestima Tallorahva Seädmissed“[1]. Talupoja ihu sai vabaks, talupoja maa sai mõisnik. Kuulus looduseuurija K. E. von Baer, kes ise Tallinnamaa rüütelkonna liige oli, ütles uue seaduse
- ↑ Eestikeelse ümberpaneku toimetas Keila õp. O. R. von Holtz.
