kohta: „Maa äravõitmine ja äravõtmine Saksa rüütlite läbi sai aastal 1816 täieliseks.“
Isiklik vabastamine teeb talupojad maata proletariaadiks.Sedasama võib ka Liivimaa kohta tunnistada. Siin kui seal sai talupoeg priiks, s. o. ta võis vabalt liikuda, aga see vabadus ei olnud mitte kingitus. Vastutasuks pidi ta hirmsa hinna andma: maa, mida tema ja tema vanemad higiga harinud ja mis isa pojale oli edasi pärandanud, selle maa võtsid rüütlid omale kitsendamata pärisomanduseks. Talupoeg jäi ilma koduta. Eluaegsest, pärimiseõigusega omanikust sai lühikese aja rentnik. Talupojaseisus kadus. Terve „maarahvas“ muutus varanduseta ja koduta proletariaadiks, õiguseta teenijate sulaste salgaks. Hoiatades oli Tallinna maapäeval hüütud: „Mis saavad talupojad tegema, kelle maa käest riisutakse, ilma et neile midagi muud omandust antakse?“ Aga uued seadused ei leppinud veel mitte sellega, et talumaade pärandatav tarvitamiseõigus võeti, uued seadused kaotasid hoobiga ka kõik maksude määrused, mis varemalt kindlaks olid tehtud ja mida ei tohitud kõrgendada. Vakuraamatud ei kohustanud enam mõisnikku ega kaitsnud talupoega. Vaba kontraht, mis asemele pidi astuma, hakkas nõrgemat lepinguosalist, talupoega, seda raskemalt rusuma, et isegi vaba liikumine, mille eest ta nii kallist hinda tasus, esiotsa väga kitsendatud oli. Üle kubermangu piiri ei tohtinud talupoeg minna, linna asuda ei lubatud. Varjuta jäi ta mõisniku meelevalla alla, kel maad rendi peale oli anda. Aga ei mitte ainult majanduseliselt, ka poliitiliselt olid uute „vabade riigikodanikkude“ õigused väga kärbitud; talurahva omavalitsus, niipalju kui sellest juttu võis olla, seisis täiesti mõisapolitsei käpa all. —
Teoorjus.1816. ja 1819. aasta seadused olid ihule priiuse toonud, kui ka kitsastes piirides. Meie nimetame seda isiklikuks vabaduseks. Muudes maades katsuti isiklikult vaba talupoega ühtlasi tema talu vabaks pärisomanikuks ja täieõiguseliseks riigikodanikuks teha. Et meil kaks viimast ülesannet kõrvale heideti, suruti pärisorjusest pääsnud talupoeg teoorjuse ikkesse. Orjust ei määranud enam vakuraamatud ära, vaid vaba kontraht. Rendiandja käis rentnikust igapidi üle. Rentnik pidi sellega leppima, mis rendiandja nõudis. Tööd ja tegu hakkas mõis palju suurema valjusega sisse nõudma kui vanasti, sest et mõisnikud põllutöös parandust ette võtsid, mis rohkem tööjõudu nõudis. Ei lepitud enam sellega, et teoline aga nimepidi mõisas tööl käis, vaid vaadati selle peale, et
126
