meteks komisjoni uuenduste eelnõu väljatöötamiseks.R. J. L. von Samsoni ja Hamilkar von Fölkersahmi. Liivimaa rüütelkond saatis omalt poolt veel kolm saadikut. Komisjon seadis järgmised põhjusmõtted üles: 1) Mõisa- ja talumaad tulevad lahutada. Mis 1804. a. seadus talumaaks tunnistas, seda ei tohi talupoegade tarvituselt ära kiskuda. 2) Mõisnikule jääb ka nüüd talumaa üle vaba omanduseõigus, aga ta ei tohi kontrahti rikkuda, mis vähemalt 6 aasta peale tehakse, ega talumaid mõisa külge võtta. 3) Mõisa põllusulaste asutamiseks ja mõisniku vabaks tarvitamiseks lahutatakse talumaast kvoote ära. Nende põhjusmõtete alusel valmistas uus rüütelkonna komisjon Riias maapäeva tarvis uueks talurahva-seaduseks tarviliku eelnõu, kus iseäranis ka selle üle selgusele katsuti saada, kuidas ajast läinud teoorjuse asemele raharent võiks astuda ja talupojad „talupoegade rentpanga“ abil oma talud päriseks võiksid lunastada. Eelnõu vastuvõtmine ja kinnitamine.Maapäev, mis augustikuus 1847 kokku tuli, kiitis Hamilkar von Fölkersahmi eestvõttel eelnõu peaasjalikult heaks. Kodumaa tõsine seisukord ja ähvardavad äikesepilved Lääne-Euroopa taevapiiril sundisid vanameelseid järele andma. 9. juulil 1849 kinnitas keiser Nikolai I kauema harutamise ja viivlemise järele Peterburis „Liivlandi-ma Tallorahva Seädusse-ramatu“.
Seadus oli ainult katseks 6 aasta peale kinnitatud. Enne kui ta õieti maksma sai hakata ja tema tagajärgesid võidi hinnata, Tagasikiskumine.nimetas juba 1854. a. maapäev tema revideerimiseks komisjoni. 1856. a. maapäev pidi muudetud seaduseraamatu läbi vaatama. Vabameelne maamarshal von Fölkersahm on Lääne-Euroopas tõusnud tagurpidikiskumise voolu mõjul kukutatud. Vanameelne Gustav von Nolcken avab maapäeva hüüuga: „Pidage mõõtu selles, mis teie tahate.“ Pea igast küljest kärbiti 1849. a. seadust talupoegade kahjuks ja mõisnikkude kasuks. Teoorjusele lauldi kiitust ja arvati teda mõisale ja rentnikule kasulikumaks kui raharenti. Talumaade müümist kitsendati, et mõisa mõju alal hoida. „Talupoja rentpanga“ tegevuse asemel pidi talude pärisostmisel „Liivimaa mõisnikkude krediitkassa asutatama“. Uuendusetöö jätkumine.„Ettevalmistaja komisjon“ Peterburis nõudis peremeeste kaitseks pikema aja kontrahti ja kahjutasu, kui senine rentnik talust peab lahkuma, sest et rent liig kõrgeks aetakse või talu võõrale ära müüakse. Keiser Aleksander II kinnitas seaduse muudetud kujul, kuid jällegi ainult esiotsa. Riiga nimetatud redaktsioonikomisjon pidi avaldatud põhjusmõtete ja parandusesoovide järele seaduseraamatut veel täiendama.
